“Välismängijale esitatavad nõudmised ja treeningumetoodika on hoopis teised. Mõte, et asi käib mujal nii nagu Eestis, tuleb unustada. Kas mängija uue olukorraga kohaneb, sõltub juba tema intelligentsitasemest.”

Varem Leedus, Belgias ja Saksamaal riigi paremikku kuuluvates klubides mänginud Kullamäe leiab, et tema praegune töökoht Holland pole noormängija arenguks piisav. “Ütlen ausalt – ega Holland noormängijale küll midagi juurde anna, sest siin ei treenita nii suurte koormustega kui tippspordiks vaja,” räägib ta. “Arenemiseks on paremaid kohti, kui Holland!”

Kuigi Kullamäe mängib tulpide maa tippklubis DenBosch Eiffel Towers ja pääses eurosarjas alagrupist edasi, on asi tippspordist tema hinnangul väga kaugel. “Klubi treeningud ei ole väga koormavad. Näiteks viskamist harjutatakse trennis nii vähe, et kui ma enne ja pärast trenni ise peale ei viskaks, unustaks viskamise ilmselt üldse ära,” naerab ta.

Viskamist peab armastama

Valusa kolmepunktiviskajana tuntuks saanud Kullamäe ja tema eakaaslase Aivar Kuusmaa rahvuskoondisest taandumise järel on koondis sattunud viskajatepõuda. Mis aitaks? “Ma ei olegi sellele mõelnud,” tunnistab ta. Üksi treenimisest ei piisa.

“Annet peab ikka ka olema. Kuid kõige tähtsam, et mängija armastaks visata,” ütleb Kullamäe. “Niipalju, kui mina ennast mäletan, olen ma kogu aeg tahtnud visata. Selleks, et heaks saada, on vaja trennis enne sadu ja tuhandeid kordi peale uhada.”

Ligi aasta tagasi rahvuskoondises mängimisest loobunud Kullamäe leiab, et on mängijana jõudnud ikka, kus vaja mõelda enda peale. “Ma ei ole enesekiitja, kuid usun, et mahuksin koondisse isegi praegu,” ütleb ta. “Kuid see tähendaks, et peaksin suvel selle asemel, et perega aega veeta, koos koondisega laagris olema. Minu eas selliseid asju enam ei taha.”

Kullamäe kuulus koondisse kokku 15 aastat. Sinna sisse mahtus ka Euroopa meistrivõistluste kuues koht Saksamaal, misjärel ta sai lepingu kuulsa Kaunase Īalgirisega. Loobumine toimus pärast ebaõnnestunud EM-i valiktsükli lõppu. “Peaaegu kõik minu eakaaslased olid selleks ajaks juba loobunud, olin nagu viimane ratas selle vankri all. Mõtlesin, et mis ma ikka enam noori segan.”

Nüüd on Kullamäe keskendunud ainult isiklikule karjäärile. “Armastan seda mängu ja see annab mulle sissetuleku,” ütleb ta. Kas loobumine pole mõttes olnud? “Seni, kuni tervist on ja noortele jalgu ei jää, jätkan,” ütleb Kullamäe.

“Loomulikult pole ma nii kiire, kui noorena. Ausalt öeldes pole ma kunagi kiire olnudki. Kuid kui ma väljakul väga naljakas välja ei paista, siis miks mitte jätkata. Minus on endiselt sees seda poisilikkust ja võiduiha.”

Rikkaks pole saanud

Kuigi teeninud võõrleegionäri leiba Kaunase Īalgirises, Belgia Oostende Telinduses ja Saksamaa eliitklubis Bamberg, pole Kullamäe aastatega rikkaks saanud. “Oo ei, tõeliselt suurt raha on Eesti mängijatest saanud tunda ainult Martin Müürsepp,” ütleb ta. “Minu tiivad pole sinna kandnud ja pensionile jäädes ainult jalgu seinale panna kindlasti ei saa.”

Kullamäe sõnul on ta valmis tulevikuski välismaal mängima, sest võõrleegionäri elu teda ei väsita. “Mängijana läheb aeg väga kiiresti – treenid ja mängid,” ütleb ta. “Pere läheb ainult nii lõpuks hulluks, sest kui naisel ikka mingit tööd ei ole, ega siis kodus istuda lõpmatuseni taha.”

Seetõttu tegigi Kullamäe tänavu pereelus pöörde ja elab abikaasa Signega visiitabielu. Naine on kolm nädalat Eestis ja seejärel sõidab koos kuueaastase poja Kristianiga Hollandisse külla. “Eks poisile on Eestisse kolimine tähtis, sest ta on kogu aeg välismaal elanud,” ütleb Kullamäe. “Järgmisel aastal on ta kooliealine. Tahaks, et hariduse saab ta ikka eesti keeles.”

Kullamäe võrdleb Saksamaad ja Hollandit

•• Gert Kullamäe: “Olin Saksamaal Bambergis kokku kolm aastat ja see oli ikka uskumatu, mis seal toimub. Seal linnas ei ole jalgpalli, pole ühtegi muud ala. Kõik keerleb korvpalli ümber. Peatreener Dirk Bauermann on maailmaklass ja nõuab meeskonnalt kindlat mängu joonist. Kõik head treenerid on sellise käekirjaga ja selles mõttes on ka Tiit Sokk praegu Eestis õigel teel.

•• Hollandis elan Nijmengenis, mis jääb Hertogenboschist 40 minuti autosõidu kaugusele. Nijmengenis elame ja treenime, kuid Hertogenboschis mängime, sest sponsoril tekkisid Nijmengeni linnavõimudega eri arvamused. Meie kodusaali mahub kuni 2500 inimest, kuid see pole veel kunagi täis olnud. Nii et täis fiilingut pole mina siit veel saanud. Hollandis on sama probleem, mis Eestis. Kolm-neli satsi on teistest üle ja neid käiakse vaatamas. Tagumise otsa satsid on üsna kehvakesed.”