Laansoo trotsib USA-s superkrossi raskeid kukkumisi
“Loobuda ma ei kavatse, mis kasu sellest oleks,” küsib viimasel etapil “küürude” peal hüpates kahel korral tsikli sadulast üle sarvede minema lennanud Juss Laansoo. Veel nädal tagasi mõtles mullu välishooaja AMA aasta uustulnukaks valitud eestlane, et kui ei suuda tehnilisel rajal hakkama saada, lõpetab ta asja üldse ära ja asub kevadel algavaks välishooajaks harjutama.
Nädalavahetusel San Franciscos 45 000 pealtvaataja ees sõidetud superkrossi etapp süstis Laansoosse uut lootust. Poolfinaalis oli ta seitsmes, jäädes napilt viie finaalipääseja seast välja. Lohutussõidust pääses finaali kaks sõitjat ja seal oli eestlane streikiva siduri kiuste viies, võitis kuulus Ivan Tedesco.
“Arvestades, et Jussil pole nendel siseradadel sõitmiseks kogemust ja San Franciscos jäeti treeningsõidud vihma tõttu ära, hakkab tal asi juba vaikselt välja tulema,” räägib võistlust kohapeal jälginud mäneder Mart Lajal.
Kindlasti segas krossimeest tulemuse tegemisel fakt, et enne võistlust ei saadud tiimiga raja tarbeks amorte testida. See viga parandati terve esmaspäeva kestnud amorditestis.
“Asja tuleb rahulikult võtta. Selleks hooajaks mul SX tulemuse suhtes eesmärki polegi seatud,” rahustab Laansoo.
Anaheimis superkrossis esimest starti tehes tundis eestlane end sõna otseses mõttes algajana. “Alguses siia tulles andis ikka hooajaeelne vigastus (rangluumurd – toim) ja sõidutundide vähesus kõvasti tunda,” räägib Anaheimis ajasõitudes napilt kahekümne parema sekka mahtunud Laansoo. “Nüüd on mul igal treeningul abiks juhendaja ja amordispets, kelle abiga olen viimase nädalaga tsiklit palju käepärasemaks saanud. Iga kord õpin trennis midagi uut ning sõit muutub lahtisemaks.”
Kodutöö uueks hooajaks
Mullu AMA sarja välikrossis üllatanud eestlane soovib siseradadelgi hakkama saada, sest kolmveerand rahast jaotatakse just seal. Ameerikas on tegija see, kes superkrossis sõita suudab. Näiteks maailmameister Greg Albertin oli USA-s välikrossidel küll võitmatu, kuid tehnilisel ja hüpetest koosneval superkrossil hakkama ei saanud.
“Superkrossil on küngas künkas ja hüpe hüppes kinni. Erinevad rütmisektsioonid, kus ringijooksul saad puhata ainult siis, kui kusagil suure hüppe ajal õhus ripud,” kirjeldas Laansoo. “Kõige raskemad asjad ongi mulle rütmisektsioonid, kus mul puudub kogemus ja seega enesekindlus – kui mitme meetri pealt, kui mitmenda künka taha ma hüpata suudan! Asja teeb keeruliseks see, et kui lühikeseks või pikaks hüppad, siis saad haiget ja jääd võib-olla kuuks ajaks sõidust üldse kõrvale.”
Laansoo sõnul sõidab ta tänavu superkrossi etapid kaasa vaid kogemuse, mitte tulemuse pärast. “Tahan võimalikult palju salvestada selle hooajaga, nii tsikli seadistust kui ka enesekindlust. Kõik see, mis praegu teen, on eeltöö järgmiseks hooajaks ja aastateks. Tahtmisest ja südamest mul puudu ei jää!”
Tänavune tiim on parem
Hooaja lõpus tiimi vahetanud Laansoo kiidab uut Unbound Energi Moto XXX Teami.
“Kõik toimib ilusti siiani ja olen rahul. Ei saa veel nii täpselt rääkida, kuna välishooaeg on veel ees. Mind võetigi tiimi just rohkem väljas kihutama. Superkrossis olen ju täiesti poisike alles. Tiimi poolt mul pinget peal ei ole ja õhkond on väga lahe,” rääkis Juss Laansoo.
Eestlase mullune tiim oli keskendunud n-ö võrridega sõitmisele ja proovis Laansoodki veenda tänavu edasi sõitma. “Kuid praegu meeldib mulle tänavune tiim küll rohkem kui mullune,” ütles Laansoo.
