Lipukandja Tammerti viis olümpiat: nooruki eksimustest vanameistri hiilgava tabamusi
Atlanta 1996: algaja vead
„Kogemustepagas oli veel väike, olümpia oli alles mu teine suurvõistlus. Kui aasta varem sõitsin MM-ile teadmises, et kvalifikatsioonist ma edasi ei saa, siis Atlantasse juba lootustega. Aga tuli välja, et kogemusi oli ikkagi vähe. Kogemus, mille sain? Viga oli liiga ühekülgne ühe võistluse ootamine. Kui juba vanem olin, sain aru, et pole vaja palju võistelda ja erinevaid miljöösid kogeda.”
Sydney 2000: alustuseks ehmatus
„Vahepeal oli üliõpilassportlasest saanud koolilõpetaja ja profisportlase moodi mees. Üks turvafirma tuli mulle personaalseks sponsoriks ja tekkisid võimalused oluliselt paremaks ettevalmistuseks. Kusjuures veel 1999. aasta lõpus oli mul üldse küsimus, kas jätkata – USA-s pakuti tööd. Aga samas oli tunne, et nii palju on veel võimalik saavutada!
Tänu parematele finantsvõimalustele hakkasin targemini, paremates kohtades ja kaks korda päevas treenima. See kajastus kohe ka tulemustes. Olümpial jäi isegi natuke varrukasse – medalit olnuks palju tahetud, aga kuue hulka saamine olnuks täiesti reaalne.