Lipukandja Tammerti viis olümpiat: nooruki eksimustest vanameistri hiilgava tabamusi

Eile õhtul Londoni olümpia avatseremoonial Eesti lippu kandnud 39-aastase kettaheitja Aleksander Tammerti lood viitelt olümpiamängudelt on kui õpik tulevastele tippupürgijatele – alustuseks nooruse vead, seejärel medal oma tippajal, lõpetuseks kogenud amatöörsportlase meisterlik oskus kasutada ära harv võimalus end veel kord olümpiale lennutada.

Atlanta 1996: algaja vead

„Kogemustepagas oli veel väike, olümpia oli alles mu teine suurvõistlus. Kui aasta varem sõitsin MM-ile teadmises, et kvalifikatsioonist ma edasi ei saa, siis Atlantasse juba lootustega. Aga tuli välja, et kogemusi oli ikkagi vähe. Kogemus, mille sain? Viga oli liiga ühekülgne ühe võistluse ootamine. Kui juba vanem olin, sain aru, et pole vaja palju võistelda ja erinevaid miljöösid kogeda.”

Sydney 2000: alustuseks ehmatus

„Vahepeal oli üliõpilassportlasest saanud koolilõpetaja ja profisportlase moodi mees. Üks turvafirma tuli mulle personaalseks sponsoriks ja tekkisid võimalused oluliselt paremaks ettevalmistuseks. Kusjuures veel 1999. aasta lõpus oli mul üldse küsimus, kas jätkata – USA-s pakuti tööd. Aga samas oli tunne, et nii palju on veel võimalik saavutada!

Tänu parematele finantsvõimalustele hakkasin targemini, paremates kohtades ja kaks korda päevas treenima. See kajastus kohe ka tulemustes. Olümpial jäi isegi natuke varrukasse – medalit olnuks palju tahetud, aga kuue hulka saamine olnuks täiesti reaalne.

Võib-olla jäi enda sooritus natuke selle taha, et olin heitejärjekorras esimene. Tutvustati 12 meest ära, mul vatid seljas, ja äkki vaatan: kell juba tiksub! Esimese katse paningi rauda, teise tegin kindla peale ja kolmandal ka ei julenud endast kõike anda. Heitsin end küll kaheksandale kohale, aga Jürgen Schult heitis veel minust vist 17 sentimeetriga mööda. See oli selline kogemus, milleks oleks vanemana kindlasti valmis olnud. Läks natukene rabistamiseks.”