• Andrus Värnik on Andrus Värnik. Üks ja eriline. Elukunstnik. Kas on õiglane ja millise signaali saadab, et ilmselgelt (ja üle ühe korra) vabastamistingimusi eiranud spordikuulsus pääseb praeguste märkide järgi reaalsest vangistusest? Õigusriigis oleks kohtumõistjate pädevuses patt kahelda, aga vägisi jääb mulje, et avalik tuntus ja sellega kaasnev kohatine kaastunne päästab Värniku hullemast. Jääb küsimus: kas ta on parandatav või parandamatu?

• Laiduväärt enesekiitus. 

Nõmme Kalju jalgpalliklubi sõlmis pärast Mihkel Ainsalu Florale kaotamist nädala jooksul profilepingu viie noormängijaga. Tore ja õige, ainult seejuures tuleks säilitada faktitäpsus ja piirata eneseimetlust. Pressiteate avalauses on Andre Järvat nimetatud klubi kasvandikuks, ehkki Eesti koondise endise peatreeneri Uno Piiri lapselapselaps liitus Nõmme Kaljuga alles eelmise hooaja alguses. Seda on ehk veel natuke vähevõitu, et äsja 18. sünnipäeva tähistanud noorsandi klubi (mitte Aivar Tiiduse) kasvandikuks ristida.

• Astana dopingutont. 

Kolm kuud ja viis patust – selline on Astana rattatiimi värske tulemus dopingurindel. Igati eesrindlik. Lausa piinlikult ja häirivalt eesrindlik. Ja ehkki mänedžer Aleksandr Vinokurov nimetab valemängureid isehakanuteks ja on veendunud, et tiimi tulevikku nende tegevus ei kahjusta, tuleb Tanel Kangerti ja Rein Taaramäe homsele päevale mõeldes ometi muret tunda.

LPäevik on uus rubriik, kus ajakirjanikud võtavad kokku lõppeva nädala olulisemad sündmused.