LPäevik - sport
Kohalik tipptulemus näitab kohalikku taset, kuid võrdlus käib ju maailmaga. Ning maailm ujub jõuliste tõmmetega eest. Rekord on ju tore, ent mis sellest kasu, kui poolfinaal ja olümpia A-norm jäävad haaramatusse kaugusse.
Aasta tagasi sai kirjutatud, et Eesti ujumine on uppumas. Artiklis kinnitas sporditeadlane Rein Haljand, et meie võimaluste juures ei suudeta rivaalidega sammu pidada.
Eesti ujumisliidu president Karol Kovanen polnud Haljandiga nõus ja teatas ERR-i spordisaates: „Peaks sellest sajandeid kestnud popsimentaliteedist juba ükskord üle saama, et eestlane ei ole võimeline. Tuleb luua süsteem ja natuke on vaja ka hullu usku.”
Kahjuks pole usuga midagi peale hakata – see võib aidata paradiisi, ent mitte mööda üliandekatest vastastest, kel on abiks suured tiimid ja trobikond teadlasi. Ujumisrahvast ei saa siinkohal süüdistada, sest kogu Eesti tippsport ongi säärane põlve otsas nokitsemine.
• Kergejõustiklased, tehke Taaramäed. Päev pärast seda, kui selgus, et vähemalt ühe Eesti kergejõustiklase verenäidud on olnud kahtlased, tervitati siinkirjutajat ühte seltskonda saabudes küsimusega: kes see on? Teregi ei öeldud.
Mullu häiris profirattur Rein Taaramäed tõsiselt see, kui räägiti, et niikuinii on sportlased, eelkõige jalgratturid, dopingut täis. Et rahvale tõde selgitada, saatis ta ajakirjanikule kõik verepassi näidud 2007. aastast alates. Vaadake, kui tahate, uurige ja järeldage.
Taaramäe verenäidud avaldati ajalehes ning lähetati PERH-i hemotoloogiakeskuse juhatajale, kes kuulutas välja eksperdihinnangu: „Rein Taaramäe verenäidud on tavapärase kõikumisega ja normi piires.”
Miks ei võiks niiviisi käituda teisedki atleedid, kui neil pole midagi varjata? Lööge andmed lauda ja keegi ei kahtlusta.
