“Ei tea, kas üldse minekut on. Eks Andrus otsustab, mis edasi saab,” ütles Ülo Värnik kesknädalal. Mõned tunnid hiljem tuli teade, et maailmameister loobub küünarliigese vigastuse tõttu EM-ist.
Odameistri isa oli juba seda meelt, et saatuslikuks saanud Tartu kuldliiga võistlus, kus poiss käele liiga tegi, toimus valel ajal. EM-ini jäi liiga napilt aega.
“See oleks pidanud olema nädal–kaks varem. Kui suured võistlused on ukse ees, ei maksaks enam mõned päevad varem kodus torkida. Ja karistus oligi käes,” arutles Ülo Värnik.

Odameestel nagu
Mullu käis Ülo Värnik vaatamas Helsingis MM-i, tahtis ka nüüd minna. “Staadionil on hoopis midagi muud kui telerist vaadata. Varem poleks seda arvanudki, nüüd oskan kõikidele soovitada. Telerist ei näe sa pooltki kõike, mida näed staadionil. Lisaks võimsad emotsioonid,” rääkis ta.
Ülo Värnik lootis teha Göteborgi sõita elu esimese lennureisi. “Pean varuma portsu kilekotte, sest ei ole kunagi varem lennanud,” naljatles ta. “Küll elab üle, mis seal siis ikka nii hirmsat on.”
Odaässa isa esimene lennureis lükkus edasi. Järgmisel aastal on Jaapanis MM ja 2008 Pekingis olümpia.
Isa sõnul polnud Värnik tänavu nii heas vormis kui aasta tagasi MM-il. “See oli kohe tema näost näha,” selgitas ta. “Kui Andrus on heas tujus, viskab nalja ja meel on rõõmus, on ka vorm hea. Nagu Helsingi eel, seal läkski kümnesse. Tänavu pole tal sellist naerutuju märganud.”
Ülo Värnik on veendunud, et heas vormis sportlast ilmaolud ei mõjuta. Olgu kuiv või kallaku vihma. Kui vise ikka läheb, siis ka läheb. Aga paistab siiski, et Andrusele meeldib visata rasketes oludes. Vihma ja tuulega.
“Eks see ole samamoodi nagu krossimeestel. Ühele sobib paremini kuival rajal sõitmine, teisele jälle porirada. Mina sain oma suuremad võidud vihmast märjal mudarajal. Siis oli lust sõita,” meenutas autokrossis Balti meistriks tulnud Ülo Värnik.
Järelikult istub isa ja poeg Värnikule märja ilmaga võistlemine? “Pole selle peale varem mõelnud, aga tuleb nii välja küll,” üllatus vanem Värnik. “Odavise on hirmus keeruline ala, ega siin ainult ilmast sõltu.”

Kartuli ja sealihaga
Ülo Värnik ütles, et poeg jõudis tippu tänu vintskusele ja üüratule jõule. Ta pole ju sihvakas nõtkete lihastega mees.
“Andrusel ei ole selliseid füüsilisi eeldusi nagu näiteks kas või soomlasel Tero Pitkämäkil. Tema trump peab olema tugevam füüsis. Maamees, kes saab tulemuse teha kartuli, sealiha ja kastme pealt. Sõnaga: peab viskama jõuga. Kui kõik klapib, siis otsi ainult linti, millega mõõta,” usub isa poja võimekusse.
Ülo Värnik on kindel, et järeltulija viskab 800-grammist oda üle 90 meetri. “Ideaalse õnnestumise korral pole 91–92 meetrit võimatu,” lisas ta. “Seda on öelnud treener Heino Puustegi. Aga ta peab odale pihta saama ja üle joone ei tohi astuda. See viimane ongi kõige hirmsam. Ma tavaliselt ei vaata, kui Andrus hoojooksu alustab. Alles siis, kui oda õhus, panen pilgu peale.”
Isa kahetses, et Värnikul nurjus Ateena olümpia. See oli tema meelest poja parim olümpiavõimalus.
“Vigastus rikkus olümpiaks ettevalmistuse ja ikkagi oli ta valmis võitma medalit, kui poleks nii kaugelt joone tagant oma parimat katset ära visanud. Kahju, see oli tema olümpia,” nukrutses mees.
Samas usub Ülo Värnik, et ta kasutab oma võimalust Pekingis. “Paar aastat ongi jäänud ja vana ta veel ei ole. Kahju vaid, et EM-võistlustest asja ei saanud. Medali oleks ta ikka võinud võtta ja medal on alati väärtuslik, olgu siis hõbe või pronks.”
Veidi mõelnud, lisas ta: “Spordimees, kes on kord juba suurvõistlusel võitnud, tahab uuesti võita. Kes siis vähemaga enam lepib! Süües kasvab isu, olen seda spordis olles isegi tundnud.”