Dopinguproov jagatakse kohe selle võtmise hetkel kaheks – A-prooviks ja B-prooviks. Kui sportlase A-proov on positiivne ja ta on sellega nõus, ei hakata B-proovi käitlema. Kui aga sportlane ei ole A-proovi tulemustega nõus, on tal seitsme päeva jooksul aega anda oma otsusest teada ning pärast seda uuritakse ka B-proovi. Oluline on, et A- ja B-proovi peab vaatama koos – kui A-proov on positiivne ja B-proov on negatiivne, on sportlase dopinguproov negatiivne.

•• Kui sportlase A-proov on positiivne, kui kaua läheb üldjuhul aega, kui selguvad B-proovi tulemused?

Päris seda aega üldistada ei saa, sest sõltub, millal saab B-proovi käitlemise juures olla proovi tellija. Kuid kõik tahavad ruttu selguse majja tuua, pigem räägime ikka nädalatest, mitte kuudest.

•• Sportlane annab proovi ära. Kuhu ja kuidas see edasi liigub?

Oleneb, kas proov võetakse võistlustel või muudes tingimustes. Näiteks kergejõustiku MM-il on ammu enne võistlusi ette teada, millistes laborites kõik proovid testitakse. Suur-võistlustel on oma dopingukontrollikeskus, mis on vastavalt reeglitele üles seatud ja mis peab sisaldama teatud jooke ja tingimusi: verevõtukabinette, uriiniproovide kabinette, vajalikke säilitamistingimusi, järelevalvega ruumi, kus on külmkapid, mis on omakorda lukus. Kui sportlast kontrollitakse näiteks treeningul Kenya mägedes, pannakse ta proov valve all olevasse külmkappi ja saadetakse samal õhtul kulleri ja lennukiga laborisse. Samuti teavitatakse tellijat, et proov on võetud.

•• Kes võivad olla dopinguproovi tellijad?

Tellijad võivad olla rahvusvaheline alaliit, rahvuslik alaliit ja rahvusvaheline olümpiakomitee koostöös WADA-ga (Maailma Antidopingu Agentuur).

•• Kui proov jõuab laborisse, kui kiiresti konkreetne töö ette võetakse?

Kohe, ega keegi neid proove kuskile vedelema jäta.

•• Kui proovi tulemused on selgunud, kuidas liigub info asjaosalisteni?

Esmalt antakse info proovi tellijale, rahvusvahelisele alaliidule ja rahvuslikule alaliidule.

•• Kui kaua proove säilitatakse?

Reeglite järgi peab B-proovi minimaalselt säilitama kolm kuud, loomulikult võib ka kauem.

•• Kui sage on juhtum, et sportlase A-proov on positiivne ja B-proov on negatiive?

Väga sage see just ei ole, arvan, et maksimaalselt 1% kõikidest juhtumitest, kuid tegelikkuses ilmselt veelgi harvem.

•• Kas ja mis asjaoludel tuleb kõne alla järgmine olukord: A- ja B-proov on positiivsed, kuid ikkagi võetakse veel uus lisaproov?

Sellist praktikat mina pole kuulnud. Kui A- proov ja B-proov on mõlemad positiivsed ja ikkagi võetakse uus proov, on tegemist juba järgmise juhtumiga, millel ei ole midagi pistmist eelmisega. Võib ju olla, et mingi tehnilise vea tõttu loetakse esialgsed proovid õigustühiseks. Kuid uus proov on uus case.

•• Mis juhtumitel võivad tekkida proovidesse vead? Kas näiteks liiga vähe uriini võiks olla üks neist?

Seda, kas uriini on piisavalt, jälgitakse ikkagi juba proovi andmise hetkel. Kui seda on vähe, läheb viga kontrollijate kapsaaeda. Aga eks käitlemisel on mitmeid reegleid, mida proovide võtjad ja laborandid peavad jälgima. Näiteks Saksamaa jooksja Katrin Krabbe proove säilitati üle öö lukustamata ja järelevalveta külmikus, mis on selgelt reeglitevastane. Nii kui võib tekkida kahtlus, et proovidega saab manipuleerida, on need õigustühised.

•• Kui sportlase A-proov on positiivne, kas siis on mingil juhul õigustatud selle avalikustamine enne B-proovi teatavaks tulemist. Tegelikult on meil ju Kristina Šmigun-Vähi näide olemas?

Jah, kahetsusväärsel kombel on meil Kristina näide olemas, kuid tegelikult on see täiesti lubamatu. Nagu ütlesin, A- ja B-proov on üks proov ehk siis, kui ka A-proov ostub positiivseks ja B-proov seda ei ole, pole olnud mingit dopingujuhtumit. Ainult A-proovi ei ole kindlasti eetiline välja tuua, sest võib sportlase moraalile rohkesti kahju tekitada.

Niikaua, kui kontrollorganid pole sportlast süüdi mõistnud, pole eetiline teda meedias ja avalikkuse ees süüdistustega üle valada.

Kuulujutud lükatakse ümber

•• Veebruari keskel levima hakanud kuulujutud, et kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu on dopinguga vahele jäänud, on järjest hoogu kogunud, kuid ametlikku kinnitust juttudele ei ole. Eile kinnitas Eesti suusaliidu peasekretär Jüri Järv taas, et temale teada olevalt Andrus Veerpalu ei ole dopinguga vahele jäänud. Maailma Antidopingu Agentuur WADA palus konkreetses küsimuses pöörduda rahvusvahelise suusaliidu poole. Ent lehe trükkimineku ajaks polnud FIS-ist vastust tulnud.

•• Küll aga kinnitas FIS-i antidopingu kordinaator Sarah Fussek Norra ajalehele Aftenposten, kes mõistagi on teemast samuti huvitatud, et ta on kuulujuttudest teadlik, kuid neil ei ole Veerpalu suhtes mingeid süüdistusi.