----


•• Maris, oled öelnud, et soovid tänavu joosta aja 51 sekundi sisse, eesmärgiks kindlasti ka Egle Uljase Eesti rekord 51,91. Kas sind kuidagi ahistab ka, et kõik vaid sellest 51 sekundi piirist räägivad?

Ei ahista, sest see on ju täiesti normaalne ja loogiline küsimus nüüd, kus mu rekord on seal lähedal. Ega ma rekordile eriti mõtle, tahan joosta juba sinna 51 sekundi keskele. Aga rekordi üle oleksin kindlasti õnnelik.

•• Räägi palun veidi oma senisest kiireimast jooksust. Oli see tehniliselt hea esitus?

Jaa, Sydney jooks oli hea, teadsin, et seal on kõvad konkurendid, olin vaimselt ette valmistanud, mis annab sooritusele alati väga palju juurde. Jooksin seitsmendal rajal, pidin võtma juba alguses maksimumi, nii et panin hirmuga minema. Tehniliselt tuli ka kõik välja, mida oleme trennis harjutanud: et rütm oleks hea, et kiirus alla ei läheks ning et viimasel sajal meetril, kui väsin, oleks sooritus tehniliselt ikkagi korralik.

•• Mainisid psühholoogilist ettevalmistust. Kas Austraalias, kus sa viimastel aastatel oled treeninud, pööratakse sellele kuidagi erilist tähelepanu?

Arvan küll. Mina sain psühholoogiliselt tugevamaks juba seetõttu, et läksin sinna ihuüksi.

Aga mõlemad minu treenerid, nii jõusaalis kui ka rajal, panevad psühholoogiale suurt rõhku, nad ei lase nõrkusehetkel tekkidagi. Kui sa oled Austraalias teatud tasemel, MM-i või olümpiasportlane, saad treenida osariigi spordikeskuses, kus on kõik olemas: psühholoog, arstid, massöörid.

•• Austraalia on viimastel aastatel ka üks eestlaste meelispaiku. Palju sa kaasmaalasi kohanud oled?

Ainuke, kellega ma rohkem suhtlen, on Priit Mein, kes mulle massaaži tegi. Temast ja tema perekonnast on mulle palju abi olnud.

•• Kuidas sa Priit Meiniga kohtusid?

Aivo Normaku kaudu, kelle kursusekaaslane Priit oli. Enne kui ma esimest korda Austraaliasse läksin, andis Aivo tema kontaktid.

Tegelikult ma ei olegi Melbourne’is eriti eestlasi kohanud, vaid ühel korral trammis kuulsin eesti keelt, muigasin ja siis kohe küsiti, et kas olen eestlane. Aga just nüüd, kui ära tulin, sain paar kirja, kus öeldi: sõidan Melbourne’i, kus sa oled? Vastasin, et lähen just minema. Ilmselt on eestlased ikkagi rohkem Sydneys ja Perthis ja seal, kus on rohkem farme.

•• Mida kohalikud võõrtööjõust üldse arvavad?

Austraalia on suur, vastuvõtlik ja sõbralik. Kui ütlen, et olen Eestist, mõeldakse, et oi, kui huvitav, mitte nii, et miks sa siia tulid. Mina pole küll tundnud, et mind kuidagi halvemini koheldakse, samuti pole ma teistelt selliseid jutte kuulnud. Kuid migratsiooniameti inimestel on ilmselt teistsugune arvamus. Sissesõidu tingimused muutuvad pidevalt karmimaks ja eks teatud piirini on see ka õige. Arvan, et niikaua, kui inimene ise mingeid probleeme ei tekita, on kõik hästi. Ja kui sisserännanu ise panustab Austraaliasse, on samuti kõik hästi.

•• Aga kas sinult küsitakse palju, mis imelikust paigast sa pärit oled?

Jaa, väga palju. Enamjaolt öeldakse Eesti peale, et ahah, okei. Ja kui küsin, et kas sa tead, kus Eesti asub, siis raputatakse pead. Tavaliselt pean natukene seletama. Austraallased käivad puhkamas pigem Aasias, kuid kui nad siiapoole tulevad, ütlevad, et nad lähevad Euroopasse. Justkui oleks Euroopa üks suur koht.

•• Austraalia riigipea on formaalselt Inglismaa kuninganna. Reedel peeti uhked kuninglikud  pulmad, kas rohelisel mandril oli pidustustest palju juttu?

Jaa, meedia kajastas pulmi väga laialt, sest sündmus on eriline. Kuni selline ühiskonnakorraldus on olemas, on seda ka huvitav jälgida. Kuulasin just raadiost, et kõigile külalistele anti paarikümne leheküljeline käitumisõpetus, näiteks kuidas tassi õigesti käes hoida. Seda materjali oleks väga huvitav lugeda. Mida kuninglik perekond peab veel läbi elama, kui juba külalistele on nii palju ettekirjutusi!

•• Kate Middletoni on juba kiidetud, et ta on suutnud kõigi nende aastate jooksul ennast väga rangelt kontrollida.

Aga võib-olla nende elu ei olegi nii keeruline, sest üldiselt käitume ju nii nagu oleme harjunud, nagu meid on lapsepõlves õpetatud. Neile on lihtsalt nõuded teistsugused. Ja kui nad on ühtemoodi harjunud, ongi see loomulik. Ilmselt nad ei mõtle iga päev, kuidas oleks teistmoodi ja küll tahaks vabamalt elada.

•• Kuidas su õpingud lähevad? Oled endiselt Tartu ülikooli inglise keele tudeng?

Möödunud aastal lõpetasin bakalaureuseõppe ja astusin kohe ka magistrisse. Alguses, septembris ja oktoobris käisin koolis. Olen väga rõõmus, et mulle tuldi vastu, oleksin saanud palju asju ka interneti kaudu teha, kuid kuna oli nii kiire, võtsin siiski akadeemilise pausi. Tahan kindlasti edasi õppida, pean vaatama, mida uuel hooajal muuta ja kuidas organiseerida, et veidi enam aega jääks. Treeneril on suur raamaturiiul, sealt leian kooliks vajalikku lugemist. Kirjandus on mind alati huvitanud, kuid mida rohkem õpin, seda enam uusi nüansse leian. Prantsuse keelt õpin ise ja seda omandan niipalju, kui parasjagu õpin. Kõik on peas kinni – kui midagi väga tahta, saab seda ka korraldada. Inimene on tegelikult väga paljuks võimeline. Kuna veedan iga päev trammis kaks-kolm tundi, püüan nii inglise kui ka prantsuse keeles lugeda.

•• Kui kaugel sa trennipaigast elad, et lausa mitu tundi sõidad?

Mul ei ole autot, seega kasutan tramme ja neid tuleb vahepeal vahetada. Lisaks on trennid eri staadionitel. Ega maa olegi väga pikk, kuid aega võtab kaua.

•• Kuidas sa oma 18-aastase venna Rasmuse 400 meetri arenguga rahule jääd?

Rasmus on väga tubli, olen tema üle siiralt rõõmus. Ta on teinud suure arengu, kuid eks ta ole vaeva ka näinud. Mind ei olnud Pariisi sise-EM-il, kus ta käis, kuid kuulasin tema emotsioone. Minu arvates on hästi positiivne, et ta sinna koha sai, sest välismaal võistlemine täiskasvanute seas annab kindlasti erilise kogemuse.

•• Rasmust ootab suvel ees kodune tiitlivõistlus, juunioride EM. Mis sa arvad, kas talle tuleb kodupublik pigem kasuks või hoopiski ootus avaldab survet?

Rasmus keerab sellised olukorrad enda kasuks ja see on õige. Oma kodupublik eelkõige toetab!

•• Aga sa ise? Oled pigem suurvõistluste tüdruk?

Jaa, kindlasti. Mida suurem võistlus, seda parem. Saan nii palju emotsioone, mida enda huvides ära kasutada.

•• Missugune suurvõistlus sulle kõige enam meelde on jäänud?

Igaühes on midagi erilist, aga kui pean ühe esile tõstma, siis 2006. aasta juunioride MM Pekingis. Seal olid Margus Hunt, Marek Niit, Kaire Leibak, hoidsime ühte, jäime lähedasteks ja suhtleme tihedalt siiamaani.

•• Nii Niit kui ka Hunt õpivad ja spordivad USA-s. Kas sa oled ka ookeani taha minekust mõelnud?

Pakutud on, aga vanemad ei tahtnud mind lasta ja tagantjärele vaadates oli see väga õige otsus. Pärast gümnaasiumi lõppu lendavad ülikoolid peale, pakuvad stipendiume ja tihtipeale ei mõtle noor inimene oma samme täpselt läbi. USA süsteem on teistsugune, sel hetkel ma ei olnud valmis nii palju jooksma ja võistlema, kui seal eeldatakse.

•• Selle kevade suurim spordiuudis pole paraku olnud kellegi suur võit, vaid Andrus Veerpalu positiivne dopinguproov. Kui palju sina oma sportlastest sõpradega seda teemat oled arutanud?

Usun Andrust. Minu jaoks on ta alati olnud töökuse ja visaduse etalon. Spordin teadmisega, et tippu on võimalik jõuda targalt ja tugevalt treenides.

•• Kas sa ise oled ka ADAMS-süsteemi liige ehk pead kõik oma päevatoimetused dopinguküttidele teada andma?

Jah.

•• Nii et täna (neljapäeval – toim) panid kirja, et oled kell 12 Tallinnas Madissoni kohvikus?

Põhimõtteliselt küll. Mina ei võta seda kui tüütut tegevust, vaid kui sportlase elu ühte osa, millega peavad arvestama kõik, kes teatud tasemele jõuavad. Kui see aitab sporti puhtamana hoida, täidan seda hea meelega. Olen seda juba paar aastat ka teinud.

•• Jõudsid Eestisse nädala eest, kas plaanid nüüd kogu suveks koju treenima jääda?

Esmaspäeval (täna – toim) lendan juba Portugali, nii et Eestis oleku aega palju ei jäägi, juulis plaanin võistelda nii palju kui võimalik ja siis lähen juba paar nädalat ette Aasiasse. Välisvõistlused paigas ei ole, kuid avastardi teen Euroopa karikal.

•• Kas enne Daegu MM-i kavat­sed minna kohe Koreasse või kuskil mujal Aasias laagerdada?

See on huvitav küsimus mullegi. Ilmselt siiski Koreasse, oleneb, kas ma osalen ka Hiinas peetaval universiaadil.

•• Ise tahaksid?

Jaa, universiaad on hästi lahe ja emotsionaalne võistlus. Kuid pean vaatama, kuidas see sooritusele mõjub. Käisin neli aastat tagasi Bangkokis, kus oli väga lõbus. Just rääkisin ühe inimesega, kes enam täisjõuga ei spordi, kuid tahab kindlasti universiaadil võistelda. Eks igaüks seab endale eesmärgid, kuid kui mina lähen, tahaksin väga korraliku tulemuse joosta.

•• Vormi lihvid augustikuuks ja MM-iks?

Jaa, esimene ajastus oli talvesse-kevadesse. Tahtsin joosta korraliku tulemuse, täita MM-i normi ja rahulikult suveks valmistuma hakata. Järgmised kuus nädalat on raske töö periood. Talvehooaeg lõppes mul hilja, aga õnneks on Daegu MM ka hilja.

•• Kas Portugali tulevad kaasa ka su treeneritest vanemad Anne ja Taivo?

Emme ja issi jäävad koju, küll aga tulevad Grit Šadeiko ja vend Rasmus. Oleme ka varem kolmekesi seal käinud, koht on sama, väike ja vaikne linn, kus saab rahulikult trenni teha.

•• Kui palju sa Austraalias elades oled saanud seda suurt riiki näha?

Võistlustel olen käinud Sydneys, Perthis ja Brisbane’is. Kõik on nii erinevad, aga loodus on igal pool imeilus. Melbourne on suurlinn, Perthis on rand. Mõistan, mis inimesi Austraalia juures köidab.

•• Plaanid sinna sügisel tagasi minna?

Vaatame, kuidas suvi läheb, kuid loodan, et lähen sügisel tagasi, sest senini on kõik hästi sobinud.

•• Austraalias elamine ja treenimine on kallis. Kes sind toetavad?

Tegelikult tahaksin kiita väga paljusid, kes on mind nii materiaalselt kui ka vaimselt aidatud. Kindlasti Eesti kergejõustikuliitu, perekonda, Tartu ülikooli akadeemilist spordiklubi, Teearu Gruppi Niket ja Citymotors Renault’d..

•• Mis spordist austraallased vaimustuvad?

Kohalik jalgpall on see, mida kõik vahivad. Igaüks on leidnud meeskonna, keda toetada. Staadionil ma seda vaatamas käinud ei ole, küll aga ühe meeskonna poisid treenivad minuga samas jõusaalis, nii et nende mänge olen jälginud.

•• Aga palju nad kergejõustikust teavad?

Väga vähe, ajalehtedes kirjutatakse vahel vaid olümpiavõitjatest. Alaliit näeb kõvasti vaeva, et ala populariseerida, kuid meistrivõistlustel oli endiselt vähe pealtvaatajaid. Staadion oli vaid veidi suurem kui Kadrioru staadion, kuid rahvast ei olnud üldse.

Teatakse muidugi üksikuid tähti, näiteks teivashüppaja Steve Hookerit. Kui mu trennikaaslane käis ettekannet tegemas, tulid tüdrukud kohe küsima, kas saaks hakata teivast hüppama. Kui kellelgi läheb hästi, tundub neile, et kui keeruline see ikka olla saab. Meil on teistmoodi, aga eks Eesti alaliit on ka palju tööd teinud. Samuti on meil väga oluline TV 10 olümpiastarti.

•• Kas sina oled ka 10 olümpiastardist välja kasvanud?

Jaa, võistlesin koos Ksenija Baltaga.

•• Jagasid omal ajal Anu Sääritsale ka teleintervjuusid?

Ma ei olnud väiksena väga hea. Aga midagi ma ikka võitsin ka ja küllap andsin ka intervjuu. Seda oleks nüüd küll huvitav vaadata.

Eluloolist

Maris Mägi

400 m jooksja

Sündinud 11. augustil 1987 Tartus

Haridus: lõpetas 2006 Miina Härma gümnaasiumi, 2010 Tartu ülikooli anglistika bakalaureuseõppe, jätkab õpinguid magistrantuuris.

Isiklik rekord 400 m: 52,21

Treenerid: Anne ja Taivo Mägi

Tiitlivõistlused

Juunioride MM-il 2004 20. koht ja 2006 13. koht

Juunioride EM-il 2005 5. koht,

U-23 EM-il 2007 12. koht ja 2009 9. koht

Universiaadil 2007 8. koht

Sise-EM-il 2005 ja 2007 13. koht ja 2009 7. koht

Sise-MM-il 2010 12. koht

EM-il 2010 11. koht

15. kordne Eesti meister