EM-il pronksmedali võitnud Martti Aljandi jaoks on siiamaani sportlase elu juures kõige raskem varahommikune trenn, mis algab juba kell kuus, enne ülikoolipäeva algust. (Foto: Andres Putting / Delfi)
●●Martti, kui sa päris ausalt ütled, siis kas sa tegelikult ootasid Poolast medalit või oli see ka sulle endale üllatus? Üllatusena tuli see mulle küll, kuigi võistlema läksin ikkagi selle mõttega, et tahaks endast absoluutselt parimat anda. Ja et kui on super hea enesetunne, siis ehk midagi suudan rohkematki. Aga samal ajal vaatasin oma isiklikke tulemusi ja võrdlesin oma aegu konkurentide omadega ning sain aru, et mul on ikka natuke maad veel minna, enne kui olen nendega samal tasemel. ●●Kui palju tundsid sa eelujumise ja finaalide vahel närvipinget ja survet? Sinu jaoks oli see ju võrdlemisi uus olukord. See tähendab, et sa oled finaalis varemgi ujunud, aga mitte konkreetselt medalikonkurentsis. Huhh. (Mõtleb.) Võib-olla selles esimeses stardis, 100 meetri rinnuliujumises, kus ujusin poolfinaalis enda jaoks võrdlemisi hea aja välja. Siis tulid küll judinad peale, kui hakkasin mõtlema, et on tõesti reaalne võimalus võita ka medal. Nii et see neljas koht oli ikka paras pettumus küll. Aga 100 meetri kompleksis oli pinget vähem, sest seal ma ei pääsenud nii kergelt eelujumisest edasi. Ka poolfinaalis panin endast kõik välja, midagi sisse ei jäänud, nii et ei teadnud, kuidas finaalis suudan ujuda.
Avalehele
5 Kommentaari