Mis tegi Ayrton Sennast Suure Võidusõitja?
USA autosarjades osalev Rain Pilve: "Mind lummasid Ayrton Senna eriline sõiduoskus ja tema võime end maailmas maksma panna. Senna puhul ei pakkunud huvi üksnes sõit, vaid ka kõik muu, mis tema ümber toimus. Senna oli isiksus, tõeline isiksus.
Päeval, mil toimus Imola katastroof, sõitsin ise samal rajal, vast tunni jagu enne Sennat. Tundeid, mis meid pärast tema õnnetust valdasid, ei saa kirjeldada. Keegi ei uskunud esiti, et Senna sureb -- aga meie tiimi inglasest mänedzher ütles juba teleri ees, et see mees on läinud. Kogu juhtum oli võidusõitjatele üks suur masendus.
Iga kihutaja teab rooli istudes, et riskib eluga. Samas tunneb ta tõenäosusteooriat: pauk tuleb vaid vigade õnnetul kokkulangemisel, hirmsa avarii tõenäosus pole isegi tavalise tänavasõiduga võrrreldes kuigi suur."
Näitlejatar, vormelifänn Ita Ever: Paljudel elualadel lummavad isiksused, kes suudavad areenile tulles panna mängu kogu vaimse ja füüsilise jõu. Nii on spordis, teatris, meditsiinis, võib-olla kõikjal. Leidub inimesi, kes suudavad suure eesmärgi nimel teistest enam riskida, kes võtavad endast alati maksimumi.
Vormelisõitu vaadates olen tegelikult Michael
Schumacheri poolehoidja, saades selle eest Mika Häkkinenile pöialt pidavatelt kolleegidelt sarjata. Aga ma loen Schumacheri kohta ingliskeelsetest allikatest lisa ja naudin tema elustiili. Tean, et just Schumacheriga heideldes kaotas Ayrton Senna elu.
Ayrton Senna oli toosama maksimalist, kes juhtis auto rajale, olles iga liigutuse eelnevalt läbi mõelnud. Ta läks tööle sama pühendunult nagu lähevad Draamateatris lavale Aarne Üksküla, Ain Lutsepp, Tõnu Kark, Kersti Kreismann, Maria Klenskaja, Lembit Ulfsak -- nagu läks lavale Salme Reek, ja noh, nagu lähen ma ise. Täielik pühendumus Senna tee peataski."
Eesti Päevalehe peakunstnik,
vormelifänn Merike Pinn: "Kuuldused Senna saatanlikust sõidust tõid ka naised teleri taha. Senna pani mängu kõik, ta kutsus vastased duellidele, tegi riskantseid ja skandaalseid möödasõite. Pidev pinge püsis: kas Senna ründab, varitseb või peab hoopis kaitselahingut? Senna pani teised enda vastu sõitma nii, nagu ta ise sõitis.
Mäletan etappi, kus Sennal oli võit tegelikult juba käes ega tarvitsenuks kuhugi kiirustada. Ja ikkagi lükkas ta gaasi põhja. Miks? Sest võidustki oli vähe, Senna tahtis tunnetada enneolematut kiirust. Kui suur eneseusk pidi teda toetama!
Tänapäeval naudin Michael Schumacheri sõitu ja isiksust, aga tema ja Mika Häkkineni vormeliduell ei paku millegipärast kuningas Senna aegade pinget.
Regionaalminister, vormeliäss Toivo Asmer: "Ayrton Sennast aimus muudele ehk isegi mõistmatut eesmärgikindlust, tahet, fanatismi. Senna olevat noorukina oodanud vihmaseid ilmu, et märjal rajal sõitmise tehnikat lihvima minna. Ta pöördus usklikuks, otsis Jumalalt tuge, et määratud rolli edukamalt täita.
Ayrton Senna riskis kohutavalt. Tol saatuslikult Imola etapil nägi ta, et Michael Schumacher on kiirem, kuid lihtsalt ei saanud seda lubada. Pilt, kuidas Senna auto kaotas maapinnaga kontakti, ning kuidas tema pea pärast auto ja betooni kokkupõrget laperdas, jääb kogu eluks silme ette. Võidusõitjana ütlesin endale kohe, et asi peab olema väga halb.
Kui siis kuulsin Senna surmast, ei pakkunud vormel 1 kihutamised mulle tükk aega mitte mingisugust pinget. Sõidud suure brasiillaseta näisid kuidagi mõttetuina, ma isegi ei vaadanud neid."
