Montrealis on Kanada GP-d alates 1978. aastast sõidetud 35 korda. Ühest küljest on rada soosinud favoriite: Michael Schumacher on seal võitnud kuus korda. Ent teisalt on Notre-Dame olnud armuline ka tõusvatele tähtedele. Just seal said oma esimese GP-võidu Gilles Villeneuve, Thierry Boutsen, Jean Alesi, Lewis Hamilton, Robert Kubica ja nüüd Ricciardo.

Veel tulevad meelde paljud äkiliste süžeepööretega võidusõidud. Näiteks 2011. aastal, mil Jenson Button tõusis viimaselt kohalt esimeseks. Ehk lühidalt: Kanadas juhtub alati midagi.

Ilmselt peitub see imeline „midagi” raja eripäras. Põhimõtteliselt on tegu tänavarajaga, kus turvapiirete vahel eksimisruumi napib. Pole kiireid kurve, küll aga leidub hulgaliselt aeglasi pöördeid (nõuavad head mehaanilist pidamist ja kulutavad rehve) ning pikki sirgeid (nõuavad võimsat mootorit). Viimastest johtuvalt saavad pidurid hirmsat vatti. Kui veel juhtub olema kuum ilm (nagu seekord), on piduririkked kindlustatud. F1-s balansseeritakse edu saavutamiseks kogu aeg piiri peal. Seekord astus Mercedes sellest piirist üle ja mõlema auto kineetilise energia regeneerimissüsteem ütles üles. See omakorda pani põntsu piduritele.

See, et Nico Rosberg suutis oma poolpidurdava ja poolkiirendava autoga kuni eelviimase ringini ikkagi liidrikohal püsida ja teisena lõpetada, ütleb kaht asja. Esiteks on Mercedese tehniline ülekaal masendavam, kui keegi oskas arvata. Teiseks on Nico Rosberg palju parem sõitja, kui keegi oskas arvata.

Kanada GP

1. Daniel Ricciardo (Austraalia, Red Bull)

2. Nico Rosberg (Saksamaa, Mercedes) +4,2

3. Sebastian Vettel (Saksamaa, Red Bull) +5,2

MM-i SEIS:

1. Rosberg 140 punkti, 2. Lewis Hamilton 118, 3. Ricciardo 79, 4. Fernando Alonso 69, 5. Vettel 60, 6. Nico Hülkenberg 57.