Nädala kommentaar: Teatesõidunelik tõi altminekute jadasse õrna lohutust

Aivar Rehemaa, Karel Tammjärve, Algo Kärbi ja Raido Ränkeli näod olid pärast 4 x 10 km teatesõitu Krasnaja Poljana mäestikuradadel naerul. Jaks oli tagasi tulnud.

Kümnes koht võis pakkuda ka treeneritele Mati Alaverile ja Anatoli Šmigunile väikest rahulolu. Nende hoolealused, kes esinesid 15 km klassikasõidus oodatust tunduvalt kehvemini, tõestasid, et üheksakuine ettevalmistus polnud täiesti untsu läinud. Kelle kehaline seisund oli 1450 meetri kõrgusel üle merepinna viibides paranenud (Kärp, Ränkel). Kes suutis end mees mehe vastu konkureerides rohkem piitsutada (Tammjärv). Kes rõõmustas lihtsalt selle üle, et see oli kogu Eesti olümpiakoondise kõige positiivsem võistlus (Rehemaa).

Valmisolek pingutada ei olenenud üksnes suvisest higivalamisest, mitmest mäestikulaagrist ja sõiduvormi lihvimisest viimasel kümmekonnal päeval. Sel ajal, kui keha pidanuks päev-päevalt üha suuremast jõust pulbitsema, kasvas üha rohkem eluoluliste asjaolude (energia varumine hea söögi, joogi ja unega), keskendumise ja psühholoogilise tasakaalu tähtsus.