Neljakordse olümpiamedalimehe Pavel Koltšini nimel oli suusailmas kaalu

Pavel Koltšin oli küll Eesti kodanik, kuid palju tuntum Soomes. Olid ju omaaegsed konkurendid suusarajal just põhjanaabrid.

Vana-aasta viimastel päevadel manalateele läinud Pavel Koltšinit teatakse Soomes arvatavasti paremini kui Eestis. Tema ja ta abikaasa Alevtina – kahe peale kokku on nad tiitlivõistlustelt koju viinud 21 medalit – olid Eesti elanikud juba 1973. aastast saadik, kuid kumbki polnud esile trügija tüüpi.

Mina sain Pavel Koltšiniga tuttavaks Soome raadiohääle Pekka Tiilikaise reportaažide kaudu. Poolsada aastat tagasi Soome telepilt veel Eestisse ei ulatunud, kuid YLE tegi agaralt suusaülekandeid raadios. Juttu ma alguses ei mõistnud, kuid arvud ja nimed – rootslane Sixten Jernberg, soomlane Veikko Hakulinen, venelane Vladimir Ku­zin, norralane Håkan Brusveen – mõjusid poisi kujutlusvõimele otsekui hiiud.

Pavel Koltšin kuulus sellesse hiidude põlvkonda. Ta oli esimene suusataja väljastpoolt Skandinaavia riike, kes jõudis murdmaasuusatamises olümpiamedalini.

Ometi võiks nii Pavel kui ka Alevtina olla siinkandis tuntumad. Nende poeg Fjodor käis kahevõistlejana Lake Placidi olümpial, kus sai 15. koha. Õdede Šmigunide isa ja treener Anatoli oli kümmekond aastat Pavel Koltšini õpilane.

Kas Kristina võiks siis piltlikult olla ka Koltšini õpilane?

„Ehk kuidagi väga kaudselt. Ent kindlasti sarnaneb  minu treenerikäekiri mingil moel Paveli omaga,” tunnustab Anatoli Šmigun kunagist treenerit Venemaalt, kellest hiljem sai naabrimees Otepääl. Tolik peab Koltšinit otsiva vaimuga treeneriks, kellelt oli paljugi õppida. „Kõnelesime palju näiteks tehnikast. Ent õigupoolest on kõik läbi põimunud. Üsna tihedalt suhtlesid Koltšinitega Erna ja Herbert Abelid, kelle juures Kristina plikapõlves harjutas,” osutab Šmigun.

Sealsamas ei sisalda äsjailmunud Kristina-raamat Koltšini nime. Sellele tõsiasjale osutab Eesti suusatajaid kasvatanud ja alaliidu peasekretärina neid juhinud Kaarel Zilmer. „Ega Koltšinite majapidamisse lihtne tee olnud.  Mina olen sinna viinud mitmeid suusainimesi välismaalt eesotsas Bengt Erik Bengtssoniga, kes oli rahvusvahelise suusaliidu murdmaajuht. Ja mänginud neile tõlki. Koltšinite perekonnanimel oli suusamaailmas suur kaal,” väidab Zilmer, kes nimetab Pavelit vana kooli treeneriks. „Ta ei olnud soveti-tüüpi natuur, vaid täpne, korrektne ja väga nõudlik. Ei mingi ülejalalaskja,” lisab Zilmer.

Täpselt samale osutab Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver. „Koltšin erines teistest Venemaa treeneritest. Võib-olla sellepärast ta ei tõusnudki liidu koondises abitreenerist kõrgemale. Ma ei kohanud teda iialgi „lõhnadega”, ta oli punktipealne ja täpne,” märgib Alaver, täpsustades, et Dünamo liinis oli Koltšin hinnatud treener, kelle nimekaimaks õpilaseks oli Vjatšeslav Vedenin, mitmekordne maailmameister ja olümpiavõitja.

„Koltšinid pidasid loomi. Mindki kutsuti kord ühe seltskonnaga heinale. Vana Pavel määras tempo, ta oli kuni kõrge vanuseni kadestamisväärses kehalises vormis,” lisab Alaver, kes hindab oma läbikäimist Koltšiniga siiski juhuslikuks.

„Kui hakkasin algaja treenerina pärast ülikooli lõpetamist Venemaal ringi käima, ei saanud temasugusest suurusest muidugi mööda vaadata. Korraldasin, arvan, et 2001. aastal, Eesti koondislaste kohtumise Pavel Koltšiniga. Andrus, Jaak ja teised kuulasid hoolega, mida vanameistril öelda oli,” meenutab Alaver.

Dokfilmide kangelane

Suure südamega, ent kogult väikeseks meheks nimetab Koltšinit tema minia Laive Poska. „Kui sinna peresse läksin, pelgasin kangesti, et kuidas minusse suhtutakse. Aga hirm läks kiiresti üle, Pavelist kiirgas soojust. Tema eriline huviobjekt oli loodus ja loomad, ta oskas loomi kätega ravitseda.” Seejuures oli Pavel linnapoiss, Alevtina oli küll plikapõlves maatööd teinud.

„Vanad pidasid loomi, kõige rohkem on neil olnud kolm lehma ja vasikas. Piima viidi pukile, kuigi selle eest teeniti kopikaid. Hiljem pidasid nad kitsi, tänaseks on emal alles ainult koer ja kass. Loomapidamise õpetust jagasid naabrid,” meenutab Fjodor Koltšin, kelle emakeel on eesti keel, sest vanemad, kes olid poja sündides veel tippspordiga seotud, andsid Fjodori kasuperesse kasvatada.

Pavel ja Alevtina said Eesti kodakondsuse 1996. aastal. „Nad õppisid keelt ka, kartsid eksamit. Suusainimesi Otepäält nelja kilomeetri kaugusel asuvas Konnasaares ikka käis. Esialgse kava järgi tahtid isa ja ema 1973. aastal ostetud tallu teha spordi­baasi, kuid Dünamo suhtus ideesse leigelt,” informeerib Fjodor Koltšin, kelle sõnul toetasid vanemad poja suusaharrastust tugevalt. „Kuigi ma ei tegelnud n-ö nende ala, murdmaasuusatamisega. Aga mul oli Apteekrimägi poisipõlves nina all, muidugi tõmbasid hüpped. Ka­hevõistluses harjutasin aastail 1979–1981 liidu koondises individuaalplaani järgi, minu treeneriks oli ema. Vanemate nimi aitas mu­ret­seda tollal ülidefitsiitset varustust – plastpõhjaga Järvise hüppesuusad, kombinesooni ja prillid.”

Poja teada Pavel Koltšin Eestis treenerina ei tegutsenud. „Ema tuli jäädavalt Eestisse enne Lake Placidi olümpiat, isa 1980-ndail, kui läks Dünamost pensionile. Mingit koostööd ta Eesti suusatippude Elmo Kassini, Urmas Välbe ja Arne Sireliga siiski tegi,” sõnab Fjodor Koltšin, kes sai hiljem tuntuks ka muusikamehena. „Isa pidas samuti muusikast lugu. Mängis lõõtsa, tal oli kodus ka väike süntesaator.”

Mõne aasta eest tegid soomlased Koltšinitest dokumentaalfilmi, kus siduvaks liiniks oli Alevtina sõprus omaaegse võistluskaaslase Siiri Rantasega. „Oma viimased intervjuud andis Pavel Venemaa võttegrupile, kes teeb vanapaarist oma doki. Eesti kineastidele jäid Koltšinid tähelepanuta, kuigi kaamerat on taluõues nähtud,” selgitab Laive Poska.

Miks Koltšinid väljaspool Eestit, eriti Soomes populaarsed olid, seda seletab Anatoli Šmigun: „Paveli konkurendid võistlusrajal olid Põhjamaadest, eestlasi tollal liidu koondises polnud. Mõistagi on tollased võistlused hästi meeles Soome suusasõpradel. Teame ju, kuidas Soomes murdmaasuusatamisest lugu peeti.”

Koltšinid elasid hingega kaasa kõigi Eesti suusatajate võistlustele. „Neid tõmbas Eesti poole juba siis, kui nad ise tippsuusatajad olid,” rõhutab poeg Fjodor.

Eluloolist

Pavel Koltšin

9. jaanuar 1930 – 29. detsember 2010

Perekond:

abikaasa Alevtina Koltšina oli samuti tippsuusataja, poeg Fjodor Koltšin oli kahevõistleja.

Elukoht:

Koltšinid elasid 1973. aastast Otepää lähedal Konnasaarel.

Huvitavat:

eriliste teenete eest anti talle 1996. aastal Eesti kodakondsus.

Saavutused

Olümpiamängud

1956 Cortina d’Ampezzo

Kuldmedal teatesõidus, pronksmedal 15 ja 30 km distantsilt

1964 Innsbruck

Pronksmedal teatesõidus

MM-võistlused

1958 Lahti

Hõbemedal 15 km, 30 km ja teatesõidus

1962 Zakopane

Pronksmedal teatesõidus

Tsitaadid

Kaarel Zilmer

suusaõppejõud

Ta ei olnud soveti-tüüpi natuur, vaid täpne, korrektne ja väga nõudlik.

Ei mingi ülejalalaskja.

Anatoli Šmigun

treener

Kindlasti sarnaneb minu treenerikäekiri mingil moel Paveli omaga, kõnelesime palju näiteks tehnikast.

Mati Alaver

koondisejuht

Ma ei kohanud Pavelit iialgi „lõhnadega”, ta oli punktipealne ja täpne, hinnatud treener.