Nikolai Novosjolov: amatöörina jätkates võin olümpiakullast suu kindlasti puhtaks pühkida

Kuus kuud tagasi Londoni olümpial sportlaskarjääri valusaima pettumuse üle elanud epeevehkleja Nikolai Novosjolov on sättinud sihiku Rio de Janeirole. 32-aastase eksmaailmameistri elu unistus on endiselt olümpiakuld. Eeloleval nädalavahetusel Heidenheimi MK-etapil võistlev Novosjolov räägib intervjuus Eesti Päevalehele Londoni pettumusest, rahastamisest, meeskonnast ja eesmärkidest.

Nikolai, oled sa nüüdseks Londoni olümpia kõrbemisest üle saanud või on seda katastroofi võimatu unustada?

Nii ja naa. Kui teha meeletut tööd ühe asja nimel ja see lõpeb 11 torkega ning vähem kui üheksa minutiga, on see väga valus. Lühikese ajaga sellest üle ei saa. Olen pikalt analüüsinud, miks nii juhtus ja kus olid võimalikud vead. Loodan, et järgmisel korral sellist prohmakat lihtsalt ei saa juhtuda.

Mis siis Londonis ikkagi viltu läks?

Olin tühjaks pigistatud, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. See juhtus ootamatult, üleöö. Kaks päeva enne võistlust olin purakat täis, käisin mööda olümpiaküla ja pakatasin energiast. Laske mind vaid rajale! Kui mul on selline fiiling sees, läheb tavaliselt hästi. Nagu näiteks mullu Tallinna Mõõgal, kui istusin hommikul autosse, hakkasin võistluspaika sõitma ja adrenaliin möllas. Lõpuks võitsingi. 

Üks päev enne olümpiavõistlust aga ärkasin ja tundsin end imelikult. Eks närvide mäng oli kõva ja see võis jälje jätta. Järsku ägestus mul roietevahelise lihase põletik. Mind teibiti kõvasti. Aga üldjoontes see ei seganud, sest rajale minnes ei mõtle vigastustele, valu muutub kõrvaliseks. Kui võistlus oli läbi, võtsin maski peast, liikusin pressiruumi ja ühtäkki enam midagi ei valutanud. Psühholoogiline pinge oli olümpia eel nii suur, et lõi närvivaluna välja. Ei osanud õigel ajal pidurit tõmmata.