Foto: Reuters/Scanpix .

Pühapäeva hommik Londoni olümpiapargi veekeskuses. Naiste 100 m rinnulidistantsi eelujumiste ajal juhtub midagi kummalist, midagi imelist. 15-aastane leedu neiu Rūta Meilutytė jõuab poolfinaali, vaatab tabloole ja surub käe suule. Pisarad purskuvad silmist, ta nutab. Basseinist välja ronimist ta õieti ei mäletagi. Sealsamas on kaamerad, ajakirjanikud – mikrofonid torgatakse talle nina alla, lehemehed pärivad üksteise võidu: Rūta, mida sa tegid?!

Rūta ei suuda vastata. Ta on šokis. Ta on just äsja ujunud uskumatu tulemuse, lihvides oma isiklikust ja Leedu rekordist maha ligi kaks sekundit. Tema aeg 1.05,56 ei üllata mitte ainult teda, vaid ka kõiki teisi basseini sees ja ääres. Rūta lootis ujuda poolfinaali, sest enne olümpiat oli ta maailma edetabelis ajaga 1.07,30 14. kohal. Kuid seda, mis äsja on juhtunud – et ta pääseb õhtusesse poolfinaali esimese ajaga – ei oodanud mitte keegi.

„Kui ta meie ette tuli, siis ta oli täiesti šokis,” ütleb Leedu Delfi ajakirjanik Mindaugas Augustis, kes Londonis ujumist kajastab. „Ta nuttis ja vastas igale küsimusele: ma ei tea, ma ei tea. Me ise olime samuti täiesti šokeeritud – mitte keegi ei oodanud seda!”

Rūta Meilutytė nimi levis sel päeval ujumisajakirjanike ja -huviliste seas kulutulena. Õhtuses poolfinaalis oli veekeskuses täismaja. Kui tavaliselt rõkkab veekeskus kõrvulukustavast kisast siis, kui võistlustules on britid või superstaarid või kui püstitatakse maailmarekord, siis naiste 100 meetri rinnuliujumises karjusid inimesed tribüünidel end hingetuks juba poolfinaalis. Rūta lõpetas kõigist teistest kaugel ees, Pekingi olümpia kullanaisest Leisel Jonesist rohkem kui poolteist sekundit kiiremini. Nüüd vaatas ta tablood juba rahulikumal ilmel, kuigi põhjust pisarateks oleks olnud ka nüüd. Ta oli oma ajaga 1.05,21 purustanud Euroopa rekordi, mis oli ujutud veel nn imetrikooga. Leisel Jonesi nelja aasta tagusest kullaajast – samuti ujutud imetrikoos – jäi teda lahutama neli sajandikku. Eilset finaali juhtis ta terve distantsi vältel ning ehkki aeg 1.05.47 uut rekordit ei tähistanud, ei jäänud sellest ka palju puudu.

„Kui ta pärast poolfinaale meie ette tuli, siis oli ta juba rahulik. Tema treener ütles talle päeval, et ta ei jääks meiega pikaks ajaks lobisema ega hakkaks rääkima medalitest – keegi ei tea, mida selline jutt võib tema psüühikaga enne finaali teha. Ta rääkis väga lühidalt, ütles, et hea tulemus ja et tahaks seda veel parandada.”

Täielik üllatus

Kes siis on see leedu imelaps, kes on basseinis säherdusi imetegusid teinud? Ja kuidas on võimalik, et keegi ei rääkinud temast enne olümpiat kui medalilootusest?

Rūta Meilutytė pole oma noore elu jooksul just kergeid aegu näinud. Nelja-aastaselt kaotas ta oma ema Ingrida, kes jäi ülekäigurajal auto alla. Kolm last jäid emata – väike Rūta ja tema vanemad vennad. Seni olid nad kasvanud suurelt jaolt vaid emaga, sest nende isa Saulius Meilutis elas ja töötas farmatseudina Ameerikas. Nüüd tuli lastel kolida vanaema juurde.

Vanaema kasvataski nii Rūtat kui ka tema vendi. Isa lahkus küll USA-st, kuid asus varsti tööle Inglismaale Plymouthi, nii et lapsed ei saanud ikkagi palju temaga koos olla. Kui Rūta sai 13-aastaseks, otsustas isa lapsed enda juurde tuua. Juba Kaunases elades ujumistreeninguid alustanud Rūta läks ka Plymouthis ujumistrenni Jonathan Ruddi käe alla, kes temas kohe andekat ujujat märkas.

Miks ei räägitud Meilutytėst enne olümpiat? „Me ei osanud temast midagi oodata!” põhjendab Leedu ajakirjanik Augustis. „See oli täielik üllatus. Rūta pole kunagi võistelnud ühelgi täiskasvanute võistlusel, ainult eelmisel aastal noorte olümpiafestivalil. See oli üleüldse esimene kord, kui Leedu meedia temast midagi kuulis.”

Mis nüüd riigis toimuma hakkab, kui Rūta olümpiakulla võitis? Augustis raputab pead. „Ma ei tea... See on nii suur, nii ootamatu edu. Täiesti üllatuslik, šokeeriv. Nagu ime! Ma tõesti ei tea.”



LEEDU UJUMISE TÕUS

Teised Leedu ujujad USA-s ei õpi

Peale Meilutytė võistles pühapäeva õhtul finaalis veel teinegi leedulasest ujuja: meeste 100 m rinnuliujumises saavutas kaheksanda koha Giedrius Titenis, kes Pekingis jõudis samal alal poolfinaali. 200 m rinnuliujumises sai ta Rooma MM-il pronksi, siin Londonis võistleb sel alal täna.

Vähemalt poolfinaalikohta ootavad leedulased ka Vytautas Janušaitiselt, kes ujus Ateena OM-il 200 m kompleksujumise finaalis. Janušaitis võistleb kompleksis koos Liivamäega kolmapäeval, neljapäeval on tal ees 100 m liblikujumist.

Mis on Leedu saladus – vähemalt kaks ujujat olümpiafinaalis? „Ma ei oska öelda, et meil tegelikult oleks mingit saladust,” sõnab Mindaugas Augustis. „Pole mingeid uusi meetodeid ega uut treenerit. Võib-olla Rūta edu toob nüüd muutuse, et rohkem inimesi hakkab ujumisest huvituma, aga praegu pole meil õieti midagi, pole piisavalt treenereid, pole piisavalt basseine.”

Kas sealsed ujujad samuti USA-sse ülikooli ja treenima kipuvad? „Ei, kõik treenivad Leedus, ainuke, kes välismaal on, ongi Rūta,” sõnab Augustis.



Treener: Rūta on selle igati välja teeninud!

Rūta Meilutytė treener Jon Rudd rääkis Eesti Päevalehele oma erakordse õpilase pühendumusest ja ohverdustest.

Terve ujumismaailm räägib Rūtast kui suurest üllatajast. Kas ka teile tuli tema edu üllatuseks?

Ma teadsin, et Rūta ujub kiiresti – ma ootasin seda. Aga see aeg, mille ta välja ujus, oli tõesti erakordne. Rūta on selleks OM-iks väga hästi valmistunud, ta on väga keskendunud ja põhjalik. Ta on selle välja teeninud, sest kõik, mida ta on viimasel pooleteisel aastal teinud, on olnud selle nimel. Ta on teinud väga palju väga rasket tööd ja olnud sellele absoluutselt pühendunud.

Ta tuli teie käe alla treenima alles hiljuti. Kas märkasite temas kohe suurt potentsiaali?

Ma treenin teda kolmandat aastat. Kui ta minu käe alla tuli, siis nägin teatavat võimekust. Ta oli peamiselt spetsialiseerunud vabaujumisele, kuid mina arvasin, et ta võiks olla edukas ka rinnuliujumises. Muidugi – ma arvan, et peaaegu kunagi ei mõtle sa õpilast treenima hakates sellele, et ta ujub varsti olümpiafinaalis. Nii et selles mõttes on see uskumatu samm, mille me oleme koos teinud.

Mis te mõtlesite, kui nägite hommikuste eelujumiste järel tema aega? Mis Rūta ise mõtles ja tundis?

See oli tõesti väga eriline hetk. Rūta oli jõudnud olümpiamängudele ja teinud seal suurepärase esituse. Ta oli oma ülesande auga täitnud. Tunne, mis teda valdas, oli kergendus. Kergendus selle pärast, et ta oli seda suutnud, et ta oli ujunud hea aja. Õhtusteks poolfinaalideks oli see küsimärk niisiis kadunud, kas ta suudab või ei suuda. Ta võis rahulikult keskenduda poolfinaalile ilma muretsemata või kartmata. Ja kui ta siis poolfinaali tulemuse tegi, mõtlesin ma: fantastiline! Rekord! See on üks kõigi aegade kõige kiiremaid aegu sellel alal ja see on ujutud tavalise trikooga.

Rūta on kõigest 15-aastane. Kuidas ta tuleb toime psühholoogilise pingega, mida medaliootus paratamatult tekitab?

Ta lihtsalt keskendub iseendale – ta on selles väga osav. Päeval ta magas, sõi, siis hakkas võistluseks soojendust tegema – tema päevaplaan oli paigas. Ta keskendub tegevusele, mis on parasjagu käes. Ta tahab lihtsalt paremaks saada ega mõtle medalile.

Ka teistele ujujatele tuli tema edu kindlasti üllatuseks. Nad ei osanud ilmselt seda oodatagi!

Igal olümpial on keegi, kes üllatab. Küllalt tihti ongi üllataja naiste rinnuliujumises, see on lihtsalt selline ala. Nii et konkurendid oleksid pidanud selleks valmis olema!