Scanpix .

Nicola Rizzolli paneb neljandal lisaminutil vile suhu ja vilistab Hollandi ja Portugali alagrupimängu lõppenuks. Sellega lõppeb finaalturniir nii Hollandi meeskonnale kui ka võõrustaja Harkivile. Ometi puuduvad linnas mängu järel kurvad ja kurjad näod.

Hollandlaste meeleolu võtab väga hästi kokku üks viimaseid linna jäänud fänne, kelle sõnul oli seekordse Hollandi meeskonna suurim viga see, et meeskond sisuliselt puudus. „Me ei saanud mitte midagi Portugali mängust oodata, kuna me oleme neid niigi haruharva võitnud – meie šansid olid üks miljonist,” ütles Robert.

Robert oli üks paljudest hollandlastest, kes veetis Harkivis terve nädala, ööbis hollandlaste laagris, kuid enda sõnul ei lootnud turniirist suurt midagi.

„Seda oli kohe algusest arvata, kuna kaks aastat tagasi MM-il polnud meil küsimust, et kes on meil ründaja ja kes juhib keskvälja, ent seekord oli meil ründesse võtta Klaas-Jan Huntelaar, kes on Saksamaa Bundesliga parim väravakütt, ja Robin van Persie, kes on Inglismaa parim skoorija – mõlemad tahavad ju väljakul olla,” sõnas ta. „Seejuures pole meil ka korralikku kaitset, sest kui kaitses on napilt 18-aastane mängija, siis on tegu ikka paraja kriisiga.”

Hollandi fännidele jääb Harkiv tähistama varakult lõppenud unistusi. Turniiri eel oldi suurimate favoriitide seas, kuid kõik mängud Harkivi paneelelamute vahel peituval staadionil, mille ümber võib kogenematu toetaja ekselda õiget sissepääsu otsides tundide kaupa, lõppesid hollandlastele kaotusega.

Jalgratastega fännid

Staadionist mõne kilomeetri kaugusel asuvas fännitsoonis andsid fantaasiarikkalt kostümeeritud ja sageli jalgrattaga varustatud hollandlased hoolimata kõigest ka otsustava mängu eel tooni. Nad tunnistasid, et edu loota on raske, kuid nad annavad endast kõik.

Staadionil andsidki hollandlased endast parima ning hüüdsid kogu mängu jooksul üle staadioni, kuid meeskond sellega kaasa ei läinud. Rafael van der Vaart alustas küll iluväravaga, kuid seejärel hakkas Cristiano Ronaldo pidu. Euroopa parim jalgpallur tegi hollandlaste vastu, mida tahtis ning lõi kaks väravat. Oleks võinud lüüa rohkemgi, oleks võinud anda resultatiivseid söötegi, kuid seekord jäi nii.

Hollandlased lahkusid suures osas juba viimase mängu järgsel varahommikul. Vähesed busside-autodega, suurem osa lennukitega. Turniir lõppes katastroofiga, kuid lootused helgele tulevikule jäävad. „17–18-aastased on meil väga head ja mõne aasta pärast oleme jälle tipus,” hindavad
hollandlased.

Harkivi hea võimalus

Loodus tühja kohta ei salli ja nii võtavad hollandlaste fännitsoonis päev hiljem kohad sisse Harkivi tudengite taidluskollektiivid. Tantsunumbrid pallidega ABBA muusika taustal, väiksed marsid, mõned mängud kohalikele, kus jagatakse turniiri palle – melu ukrainlaste jaoks veel käib.

„Harkivi jaoks oli kogu turniir suurepärane võimalus end tutvustada, sest nii palju, kui ma olen külalistega rääkinud, siis nad on jäänud meist väga heale arvamusele, kuna esialgu arvati tõesti Ukrainast kõige hullemat,” sõnab hostelipidaja Natalja, kes tunnistab pärast mõningat pinnimist, et pärast turniiri lõppu lähevad ka tema hosteli hinnad natuke alla.

Ungari ajakirjanik István veetis kogu turniiride alagrupifaasi Harkivis ning seejuures suhtles igast rahvusest inimestega. „Kõik on väga-väga üllatunud, et siin kõik nii kenasti korraldatud on,” ütles István, kes ka ise esimest korda endisesse Nõukogude Liitu sattununa tunnistas väga tugevaid eelarvamusi.

Lääne meedias rassistideks ja vägivalduriteks sildistamine on hingel ka kohalikel inimestel ja nii ei maksa võõramaalasel imestada, kui väikses söögikohas borši süües ilmub kõrvale korraga kohalik, kes lausub siira nördimusega: „Kas te olete siin rassiste näinud? Neid ei ole siin, sest see mulje on kujundatud ainult mõne üksiku näite põhjal, aga meil pole ju kellegi vastu rassist olla, vaid me oleme just rõõmsad, kui välismaalased siin käivad.”

Harkiv sai EM-i võõrustajalinnaks 2009. aastal, kui Dnipropetrovsk enda ettevalmistustega piisavalt heale järjele ei jõudnud. Kolme aastaga suutis Harkiv teha end selle turniiri üheks tugevamaks võitjaks. Kogu staadioniümbruse teed on kaetud uhiuue asfaldiga, majad saanud uue fassaadi ning isegi ühistransport on jälle üle värvitud. Mis siis, et näiteks trammid annavad tunnistust, et see värvikiht on neile juba mitmeteistkümnes.



KOMMENTAAR

Hollandi Egoland – meeskond, mis vajus laiali

Dolf de Groot
Hollandi päevalehe NRC Handelsblad spordiajakirjanik

Egoland – Legoland 0 : 1. See oli ainult üks paljudest Twitteri säutsudest, mis pärast Hollandi esimest EM-finaalturniiri matši levima hakkas. Terve riigi jalgpallifännid olid hämmingus: Hollandi koondise pallurid, kes olid enne turniiri algust rääkinud oma ühtsusest, keeldusid äkitselt väravaalas palli teineteisele söötmast.

Paljude jaoks Hollandis on tulemusest veelgi tähtsam see, kuidas mängitakse. „Me mängisime tegelikult paremini kui vastased,” on kaotuse puhul aktsepteeritav vabandus. Kuid tänavune EM on meile näidanud, et moodsas jalgpallis ei ole Hollandil enam kohta. Hispaanlased valdavad söödumängu paremini. Sakslased on täiuslikult edasi arendanud hollandlaste kuulsat „totaalset jalgpalli”. Ning portugallastel on Cristiano Ronaldo ja Nani.

Tagantjärele võib öelda, et pöördepunktiks sai 2010. aasta MM. Tänu õnnele ja mõningatele geniaalsetele jalgpallihetkedele jõudsid hollandlased finaali, kus nad napilt Hispaaniale alistusid. Pärast seda said mõnedest koondise varumeestest nagu Klaas-Jan Huntelaarist ja Rafael van der Vaartist staarid oma koduklubides. Sel turniiril ei tahtnud nad enam varumehestaatusega leppida, samal ajal olid paljud 2010. aasta staarid alavormis. Kuid van Marwijk jäi neile kindlaks. Ta ei pidanud uuendusi vajalikuks ja temast sai laiali vajuva sisekonfliktides koondise treener.