Olümpiaraamat: ilukirjanduslik öökapilemmik on muutunud teatmeteoseks riiulile

Aasta oli 1936 ja olümpiamänge peeti Berliinis, kui Aleksander Antson mõtles toimunust kirjutada raamatu. Tema otsus pani aluse traditsioonile, mis on unikaalne kogu maailmas. Ka kõik hilisemad kirjutajad on püüdnud Antsoni teed jätkata – anda edasi kogu olümpial toimunu ja pakkuda lugejale ühisürituse hingust. Ometi on teosed aastatega muutunud ja ilukirjanduslikest öökapi­raamatutest on saanud riiulisse pandavad teatmeteosed.

Erlend Teemägi: Roomas käisin turismigrupi liikmena

Kergejõustikustatistik Erlend Teemägi oli aastatel 1951–1959 Eesti riiklikus kirjastuses spordikirjanduse toimetaja. „Mäletan, et „Kehakultuurlase aastaraamatus 1953” võisime avaldada olümpiatulemusi valikuliselt. Aladerohkest ujumisest, kus kaasa võistlesid Endel Edasi ja Endel Press, ei leia me tollasest teatmikust ridagi, sest NSV Liidu ujujad teenisid vaid ühe punkti. Helsingi olümpiaraamatu kirjutasin Paavo Kivise algatusel alles 45 aastat hiljem,” rääkis Teemägi.

Nikita Hruštšovi sulaaeg tõi muudatusi ka raamatute kirjastamisse. 1956. aastal pääses treenerina Melbourne’i olümpiale sulemees Peet Soosaar, kes kirjutas ka olümpiaraamatu.

„Olin Soosaare üllitise sisu- ja keeletoimetaja. Peale reisikirjelduse ja olümpiaajaloo meenutamise hõlmas see raamat kõikide alade võistluskirjeldusi, tekstipoognate vahele hakitud sügavtrükis pildialbumit ja statistilist teatmikku,” meenutas Teemägi. Soosaar sõlmis lepingu ka 1960. aasta Rooma mängudest raamatu kirjutamiseks. „Kirjastuse ja Soosaare tahtel sai minustki olümpiaraamatu autor. Kasutasin Rooma sõiduks Kehakultuuri toimetusele pakutud kohta NSV Liidu turismigrupis. Pääsmed korvpalli, poksi ja muude huvitavate alade jälgimiseks vahetasin mõistagi kergejõustikupiletite vastu,” naeris Teemägi.

Tokyo (1964) raamatu kirjutas vaheda sulega Valter Heuer üksi, see ilmus aga alles 1967. aastal. Méxicosse saadeti taas Teemägi ja seekord juba akrediteeritud ajakirjanikuna, raamatuid paisati müüki 40 000.

„Omaaegsete olümpiaraamatute hankimiseks seisti kannatlikult raamatupoodide uste taga pikkades järjekordades või kasutati tutvusi. Raamatukogudes ja paljudes kodudes loeti kõvade kaantega köited lausa narmendama. Elavalt kirjutatud ja teaberohkete spordiraamatute järele januneti,” kinnitas Teemägi.