Ehitussfääris on võõrtöölisi kõige rohkem, sest Katari pealinn Doha on oma olemuselt tohutu suur ehitusplats, kus igal pool kerkivad pilvelõhkujad. Foto: Aet Süvari
Ilmselt on juba kõik spordisõbrad kuulnud eelkõige Briti meediast levima hakanud süüdistusi, et 2022. aasta jalgpalli MM-i korraldajamaa Katar kasutab spordirajatiste, staadionide, taristu ja teedevõrgustike rajamiseks julmalt ja halastamatult orjatööjõudu. Mõni nädal tagasi avaldas üks Austraalia inimõigusorganisatsioon värske raporti, millest oli näha, et ühe aastaga on Katar tõusnud 96. kohalt neljandaks riikide seas, mille elanikkonnast protsentuaalselt kõige suurema osa moodustavad orjad.

Kui ma kaks nädalat tagasi Doha reisi planeerima hakates helistasin maailma ühe juhtiva inimõiguste organisatsiooni Humans Rights Watchi Pärsia lahe riikide piirkonna eksperdile Nick McGeehanile, üllatas mind väga see, mida tal oli Katari kohta öelda. Kohapeal polevat ühtegi inimõigustega tegelevat organisatsiooni, mittetulundusühingut või isegi agarat aktivisti. Seega – pole kedagi, kes hädasolijaid kohapeal koondaks, abistaks ja nende õiguste eest seisaks. „Ma soovitan sul võtta auto koos hindu keelt kõneleva juhiga ja sõita hilja õhtul pärast tööliste tööpäeva lõppu nende elamispaika nendega rääkima,” kõlas McGeehani soovitus, mida ma tõele au andes tõsiselt ei kaalunud.

Loe edasi, miks keegi ei taha kafala-süsteemist oma nime all rääkida ja miks on orjusest nii raske välja rabeleda.

Avalehele
9 Kommentaari
Loe veel: