Parimate sportlaste ajastu avas mässumeelne Elmar Rähn

Eile möödus 80 aastat päevast, mil Eesti Spordileht kuulutas välja esmakordselt korraldatud aasta parima sportlase valimise tulemused.

1930. aasta Eesti parimaks sportlaseks valisid lugejad kergejõustiklase Elmar Rähni – vastuolulise, seiklushimulise, mässumeelse ning omamoodi traagilise saatusega spordimehe, kelle nimi ei ütle praegustele spordihuvilistele üldjuhul midagi. Küll teatakse, et Eesti aasta parimaid sportlasi hakati valima 1955. aastal. Siis, kui ajalehe Noorte Hääl lugejad valisid aasta populaarseimaks (mitte parimaks) kuulitõukaja Feliks Pirtsi. Sealt alates peetakse aasta sportlaste ametlikku kronoloogiat. Miks on kõrvale heidetud sõjaeelse Eesti vabariigi spordikangelased? Küllap on põhjus lihtne: aastal 1955 oli kogu sõjaeelne spordielu endiselt kodanlik igand ja sellest ei tohtinud rääkida. Nii vaikiti maha ka vanad valikud ja algas uus ajaarvamine. Aga see selleks. Sõjaeelse spordi­ajakirjanduse lipulaev Eesti Spordileht korraldas juba 1925. aastal referendumi kõigi aegade parima sportlase valimiseks. Et see leidis lugejate seas laialdast poolehoidu, otsustati 1931. aasta algul korraldada küsitlus eelmise spordiaasta parima selgitamiseks.

2. jaanuaril ilmunud aasta esimeses lehenumbris küsiti: kes oli parim Eesti sportlane 1930. aastal? Vastust oodati lugejatelt, kelle poole pöörduti: „Raske on mitmesugustel spordialadel ühist mõõdupuud tarvitada. Raske on võrrelda saavutusi mitmesugustel aladel. Vastaja võib väljendada ainult isiklikku seisukohta ja see võib teistele paista sootuks võõrastavana.” Samas toonitati, et parim viis vastuse saamiseks on pöörduda lugejate poole. „Kas on mingisugust reaalset tähtsust sel küsimusel? Muidugi mitte, kui võidakse valida Eesti iluduskuningannat ja seda toimetada rahvahääletusel, miks ei võiks meie ka leida pooldavamat sportlast.” Nii sündiski ja kahes spordilehe numbris avaldati hääletussedel, kus tuli paberile kirjutada vastaja arvates viis paremat sportlast. Lisada aadress ja allkiri, kuigi need polnud kohustuslikud.

Sedelite äraandmise tähtaeg oli 15. jaanuar. Nädalalehe järgmises numbris raporteeriti, et osavõtt hääletusest on elav ja võistlus pinev. Ning reedel, 13. veebruaril 1931 ilmunud lehenumbri kuuendal küljel hüüti tulemused välja: „Elmar Rähn, parim Eesti sportlane 1930, tema poolt antud 865 häält.” Aastate tagant vaadates tundub valik üllatuslik, sest Eestil oli nimetatud aastal ju ka medalitega pärjatud mehi (maadluse EM-i hõbe Voldemar Väli ja pronks Karl Kullisaar), ent eelistati medalita kergejõustiklast. „Ei saa öelda, et tema seda nimetust poleks ära teeninud. See on mees, kes pea alati vormis, kes ennast pühendanud spordile. Temas on alati tuld ja võistlushinge,” iseloomustati Rähna spordilehes. Hääletustulemuste esikaheksa oli järgmine: 1. Elmar Rähn (kergejõustik) 856, 2. Voldemar Väli (maadlus) 802, 3. Evald Tipner (jalgpall) 534, 4. Julius Tiisfeldt (kergejõustik) 406, 5. Roman Kuura (poks) 211, 6. Felix Beldsinsky (kergejõustik) 195, 7. Olaf Luiga (tõstmine) 164, 8. Nikolai Feldmann (kergejõustik) 113 häält.

Võit polnudki üllatus

1920-ndate keskel Eesti kergejõustikulootuseks tõusnud Rähn debüteeris 19-aastasena 1924. aastal Pariisi olümpial kümnevõistluses. Nõrkus heitealadel jättis ta seal 21. kohale. Kuid juba järgmisel aastal tuli ta viie- ja 1926. aastal koguni seitsmekordseks riigi meistriks. Tiitleid võitis ta 100 ja 200 meetris, 110 ja 400 m tõkkejooksus, kaugus- ja kolmikhüppes ning kümnevõistluses. Rähnas nähti Aleksander Klumbergi mantlipärijat 1928. aasta Amsterdami olümpiamängudel, kuid ei sinna ega ühelegi teisele tiitlivõistlusele silmapaistev kergejõustiklane jõudnud. Nimelt sai ta 1927. aastal EKRAVE liidult kolmekuulise võistluskeelu ning kustutati olümpiakandidaatide nimekirjast. Tü­liõunaks sai see, et Varssavis toimunud kolmikmaavõistlusel (Eesti–Lä­ti–Poola) taheti Rähna näha Eestit esindamas seitsmel alal, millega too polnud nõus. Samuti sooviti ta kaasata mitme ala tegijana Helsingi –Tallinna linnavõistlusele ega lastud seepärast võistlema Kopenhaagenis toimunud NMKÜ olümpiaadile.

Sportlane loobus Helsingisse sõidust, mispeale spordialaliitude ühendus otsustas teda karistada. Rähn astus aga vastukäiguks Töölisspordiliitu (mis oli siis tõeline surmapatt) ning võitis olümpiasuvel 1928 kolm esikohta Moskvas toimunud NSV Liidu I spartakiaadil. Lisaks kirjutas ta oma nime Töölisspordiliidu maailmarekordimeeste nimekirja (kaugus- ja kolmikhüppes 7.05 ja 14.30). Tegelikult tõmbas ta sellega kriipsu peale kogu oma spordikarjäärile. Tema sportlikud võimed jäidki avamata, kuigi alates 2. veebruarist 1929 võistles ta taas õige mehena üldises spordiliidus. Aastatel 1925–1936 individuaalselt 17 korda Eesti meistriks tulnud Rähn oli silmapaistvalt edukas ka talispordis. Eesti meistri tiitli võitis ta jääpallis ja jäähokis, samuti mängis ta Eesti jääpallikoondises. Alates 1940. aastast saadavad Rähna eluteed mitmed küsimärgid.

Tema nimi on esimesel sõjasuvel läbi jooksnud hävituspataljoni nimekirjast, kuid pole kinnitatud, et see tõesti tema oli. 1942 sai Rähn väljaõppe Ivanovo partisanide luurekoolis, hilissuvel 1943 heideti ta Vene luuregrupi juhina lennukilt Eestis alla sakslaste tagalasse. Teadaolevalt andis topeltagenti mänginud Rähn nii end kui ka kaaslased Saksa sõjaväevõimudele üles. Vangilaagrist päästsid ta spordialased tutvused. Pärast sõda emigreerus Rähn Saksamaa kaudu Austraaliasse, Melbourne’is tegutses ta kergejõustikutreeneri ja spordiõpetajana. Tema õpilaseks oli andeka sprinterina esile tõusnud Peeter Pildre. Kohalike eestlastega suhtles Rähn vähe ja nii on isegi tema surma ajaks märgitud eri aegu. Võib öelda, et spordimehe suurim võit oligi Eesti 1930. aasta parima sportlase tiitel.

 TSK andis kuldmedaleid

Lisaks Eesti Spordilehele valis 1930-ndate algul lugejate seas parimaid sportlasi Uudisleht, kuid nendel küsitlustel suurt kõlapinda polnud. 1932. aasta kevadel asutatud Tallinna Spordipressi Klubi (TSK) pani aluse Eesti spordiajakirjanike organiseeritud tegevusele. Ning ühe olulisema ettevõtmisena kirjutas kogu Baltikumis omalaadne ühendus end ajalukku Eesti parima sportlase iga-aastase valimisega. Täpsemalt öeldes hakati välja andma Eesti spordi kuldmedalit. Esimene otsus langetati 1933. aastal, laureaadiks valiti kaugushüppes üliõpilaste maailmameistriks tulnud Nikolai Küttis. Kuldmedal anti üle aastalõpu spordiballil. TSK valikute puhul tekitas kolmel aastal (1933–1935) küsimusi kuulitõuke Euroopa meister Arnold Viiding. Nimelt väärinuks ta igal aastal kuldmedalit, kuid iga kord mõeldi välja uus eelistus. 1933 oli määravam Küttise võidutahe Viidingu maailma teise kuulitulemuse ees. 1934 jälle Gustav Sule tulemuse erakordsus (esmakordselt oda üle 70 m) väärikam Viidingu EM-i tiitlist. 1935 eelistati laskurmeeskonna suurvõitu Rooma MM-il Viidingu üliõpilaste maailmatiitlile.