Raha kõlin paneb nutma
Vehklemine ei saa hoobelda publikumenuga, samavõrd tilluke on rahapada. Kui suusatajate Otepää MKetapi eelarve paisus 4,5 miljoni kroonini, siis Eesti Vehklemisliidu peasekretär Tõnu Nurk hakkab Tallinna Mõõga turniirile kulutatud 300 000 kroonist rääkides õhku ahmima. Tippvõistluse korraldamisau eest peavad vehklejad laduma katusorganisatsiooni lauale 5000 prantsuse franki.
Vastutasuks esitavad valgekraed jõuproovile kõrged nõudmised. MKetapi kulgu jälgis itaallasest rahvusvaheline vaatleja, kelle kulud tuli eestlastel katta.
“Kokku umbes 40 000 krooni,” rehkendas Nurk. “Nagu mees koduuksest välja astus, hakkas päevaraha tiksuma.”
MKetapi finaalirajal peab uhkeldama 240 000 krooni maksev elektrooniline tabloo, pärast mitmeaastast punnitamist õnnestus maarjamaalastel niisugune ka soetada.
Neli väiksemat tablood on igaüks väärt 50 000, nood üüriti Leedu ametivelledelt. “Ülejäänud tehnika pärineb nõukogude ajast,” tunnistas Nurk ühtaegu uhkelt ja häbelikult. “Kerijatesse ostsin Shveitsist uue juhtme.”
Auhinnaraha Tallinna Mõõga turniiril ei maksta. Isegi rikkad vehklemisriigid jagavad kõlisevat näpuotsagavõitjale 1000 dollarit.
Tallinna turniiri finalistide auhinnamõõgad kergendasid vehklemisliidu kukrut 30 000 krooni võrra, lisaks said paremad 1000-kroonise meene.
