Rein Taaramäe: sel aastal pole ma parima sportlase tiitlit veel väärt
Rein, kui kaua sa oled nüüd puhata saanud ja mida selle aja jooksul teinud oled?
Kodus olen olnud seitse nädalat, sellest viimase nädala olen nüüd ka korralikult trenni teinud. Kohe kui Eestisse tulin, hakati igale poole kutsuma, telefon oli pidevalt punane. Aga ma naudin seda ka. Teadvustan endale, et kui mu edulugu niimoodi edasi läheb, siis pean sellega harjuma. Eks vahel on raske, aga ma tahan inimestele ja meediale vastu tulla, ei suuda kedagi pikalt saata. Mõtlen, et praegu polegi ma nagu midagi erilist veel korda saatnud, aga juba on suur huvi. Kui ühel aastal võidan tuuril kaks etappi, mis siis veel lahti läheb? (Naerab.)
Tuli suur meediahuvi sulle ootamatult?
Mõni aasta tagasi poleks ma küll midagi sellist osanud oodata. Aga eelmisel aastal, kui tegin suhteliselt hea hooaja, siis sain ristsed kätte – käisin mööda kultuurimaju ja pressikonverentse. Sel aastal ütlesin endale, et kui tuur hästi läheb, siis tulen kõigile soovidele vastu, et elaksin sellesse rohkem sisse ja harjuksin. Võib-olla peab seda edaspidi igal aastal tegema. Selline pidev suhtlus ei ole üldse lihtne. Trenni on lihtsam teha.
Kuidas see aktiivne suhtlus siis praegu välja näeb – kutsutakse koolidesse esinema ja ajakirjanikud ripuvad toru otsas?
Teen päevas kolm tundi trenni, pärast iga korda on ikka vähemalt viis-kuus vastamata kõnet telefonis. Ise võtan ka muidugi sotsiaalseid kohustusi – näiteks Vändras käisin näidistrenni andmas ja rahvaga suhtlemas; inimesi oli ikka omajagu. Koolidesse on kutsutud ka, kuigi sinna veel tegelikult jõudnud ei ole. Õpilastega oleme seni suhelnud väiksemal tasandil, kui käisime Andriga (Andri Lebedev, Taaramäe rattaklubi treener – toim) rattaklubist rääkimas.
Praegu on just palju suhtlemist seoses rattaklubiga. Tuleb leida sponsorid ja abistajad, nendega suhelda. Täiega naudin seda.
Inimesed tunnevad sind tänava peal ära ka?
Nüüd tuleb seda järjest rohkem ette. Ega see mind väga ei häiri. Eestlased ju niisama lihtsalt rääkima ei tule, pigem saan pilkudest aru, et mind on ära tuntud. Vahel napsised inimesed tulevad rääkima. (Naerab).
Sa oled väga avatud suhtleja, kuid pikkade velotuuride ajal sa enam viimasel aastal iga võistluspäeva lõpus ajakirjanikega rääkima ei hakanud. Blogi on sulle meediasuhtluse hõlbustamiseks tõhus vahend?
Just. Eelmise aasta alguses tegin selle vea, et nii Pariisi–Nice’i kui ka Kataloonia velotuuril suhtlesin iga päev pärast sõitu tund aega ajakirjanikega telefonis. Lõpuks pea tossas! Sellepärast blogi tegingi, sest ei suuda ju lõputult telefoni otsas rippuda.
Oled üks vähestest Eesti sportlastest, kes nii regulaarselt blogi kirjutab, kui sina seda teed – ka võistluste ajal. Miks? Mida see sinule annab?
Ma üritan võimalikult palju oma elust rääkida ja täpseid fakte avalikkuse ette tuua. Ma tahan meedia ja fännide vastu aus olla ja kõik otse ära rääkida. Blogi kirjutades mõtlen ma tükk aega sõnakasutuse üle, et kuidas oleks kõige parem midagi öelda. Ainult enda teada pole ma midagi jätnud. Varem oli nii, et ma oma pereasju ei tahtnud väga meedia ette tuua, aga pärast Vueltat mõtlesin, et mis seal ikka. Tüdruk tuli minuga „Ringvaate” saatesse kaasa ka. Emaga on palju tahetud rääkida. Ütlesin, et mina vastu ei ole, aga ema arvas ise, et ei taha avalikkuse ette minna.
Ma tean, et sul on suguvõsas teisigi tublisid sportlasi – sinu onu Kaarel Schmidt näiteks koos tütardega. Rattasõit on teil geenides?
Minu ema vendadest-õdedest jäid paljud Ida-Virumaale ja Tartu kanti, ema sattus aga Vändrasse. Seetõttu käisime sugulastega vähem läbi, ma suurt ei teadnudki, mida nemad teevad. Ükskord aga nägin onu võistlustel, siis saingi teada, et kaks onu on mul rattasõiduga tegelenud ja ka üks tädi. Võimalik tõesti, et geenides.
Kas sinu tüdruk on ka rattasõiduga tegelenud?
Kui ma selle tüdrukuga kunagi peaksin lapsed saama, siis neil saavad olema veel tugevamad rattasõitja geenid! (Naerab.) Ta oli ka varem kõva rattasõitja, isegi Eesti meister eraldistardis. Kahjuks sõitis ta ainult 18-aastaseks saamiseni, siis lõpetas ära. Ma tunnen teda just rattaspordi kaudu ja seetõttu tean, et ta mõistab mind hästi. Ta saab minust sada protsenti aru, sest on ise elanud sellist elu.
Kas ta on sinuga kaasas, kui sa Monacos oled?
Praegu on nii, et kui olen Monaco kodus, siis ta on ka seal. Kui aga lähen võistlustele või laagrisse, siis ta lendab Eestisse. Tal on praegu vaheaasta – eelmisel suvel lõpetas kooli, nüüd saab rahulikult mõelda, et mis teha edasi ja kas minna veel õppima.
Sinu rattaklubist rääkides – miks sa selle luua otsustasid? Kas tegevust jäi veel väheks?
Olen palju mõelnud oma mineviku ja selle üle, kuidas ise rattasporti sattusin. Kaotasin oma isa juba enne kolmeaastaseks saamist, mul oli kaks venda ja me elasime väikeses korteris. Ema töötas vabrikus. Kui ma poleks Vändra rattaklubisse sattunud ja nemad poleks mulle treenimist võimaldanud, siis poleks ma mitte kuhugi jõudnud. Ema ei jõudnud mulle jalgratast osta. Aga Eestis on selline kurb seis, kus laps peab enamasti ise ratta ostma, et saaks jalgrattatrenni minna. Varustus on kallis, paljudel pole seda võimalust. Minu soov oli teha klubi, kuhu igaüks saab tulla, iga laps saab siin võimaluse. Tegime sõpradega selle soovi teoks. Eesmärk on meil see, et kui viie aasta pärast tulete, siis on meil ruumid rattaid ja lapsi täis, aga lastel kulusid ei ole.
Sinu toidusedeli muutmisest on sel aastal palju juttu olnud. Käisid hooaja alguses toidutalumatust testimas ja selgus, et paljud toidud, mida sa pidevalt sõid, on sulle tegelikult vastunäidustatud. Mis sind ajendas neid teste tegema?
Mul on maast madalast pidevalt kõhuprobleemid olnud. Lapsena kutsus ema ikka kord-paar aastas mulle kiirabi välja, sest mu kõht valutas nii tugevasti. Ka seda juhtus väga palju, et mul läks keset trenni ootamatult kõht lahti. Või võistlustel... Mäletan juunioride velotuuri MK-etappi Poolas, kus nii juhtus, samuti esimesel profiaastal ühel võistlusel, kui sõitsin mäe peal Alberto Contadoril endal eest ära. Olin siis tundmatu kuju, kõik vaatasid ja imestasid, et kes see veel on. Aga kümme kilti hiljem olin raja ääres... Küllalt on neid juhtumeid, kui jõuan nibin-nabin meeskonna bussi. Hakkasin mõtlema, et mis värk on selle kõhuga. Et olen tugev, aga võin ju veel parem olla. Tegin toidutestid ja tuligi välja, et mulle ei sobi gluteen, piimatooted, kohv… veel terve rida asju. See kõik oli varem mu põhitoit.
Aga tegelikult ei ole nende asendamine olnud keeruline. Palju jahutooteid tehakse nüüd ka maisist või riisist, lisaks tohib ju endiselt süüa kartulit või tatart. Piimatooted olen asendanud sojatoodetega.
Milline sinu treeningplaan lähematel kuudel välja näeb?
Nüüd oli kuus nädalat puhkust, trenniisu on nii jube, et raske on trennist ära tulla. Olen alustanud praegu pikkade treeningutega, kus iga päev sõidan kolm tundi. Kuni jaanuarini katsun ikka vaiksemalt võtta, hooaeg on niigi pikk ja mulle sobib rohkem värskest peast sõitmine.
Novembri keskel sõidan ära, siis algab Lyonis klubi laager. Sinna me rattaid kaasa ei võta, see on rohkem mõeldud niisama tutvumiseks. Seal võib-olla matkame ja teeme jõusaalitreeninguid ja natuke peame pidu ka. See on oluline, et meeskond saaks omavahel hästi läbi, kõik oleksid sõbrad. Päris treeninglaagrid hakkavad detsembrikuus. Alguses on nädalane laager Hispaanias, jaanuaris on veel laagreid, veebruaris hakkavad juba esimesed võidusõidud, kus hakkan valmistuma Pariis–Nice’iks. See on mu lemmiksõit üldse, selleks ajaks on mul alati suur tuhin peal.
Kus sa tuleval aastal võistelda kavatsed?
Pariis–Nice on kindlasti kavas, samuti Kataloonia velotuur. Pärast seda on kavas juba Tour de France ja olümpiamängud. Olümpial tahaks tegelikult sõita eraldistarti – loodame, et saame sinna peale. Otsest kohta pole meile ette nähtud, aga ka Pekingis oli nii, et meile öeldi alles päev enne sõitu, et koht on olemas, sõitke. Pärast olümpiat vaatan veel, kas lähen Vueltale ka või ei. Hea oleks lõpetada hooaeg soojas kohas.
Olümpia grupisõit pole eriti sinu leib?
Eks ma sõidan selle ära ja proovin endast muidugi maksimumi anda, aga üllatusi seal ilmselt ette ei tule. Grupisõidus juhtub ühel sõidul sajast, et mingi jooksikute punt saab minema, muidu on üldiselt grupifiniš.
Prantsuse velotuuril jäid sel aastal noorte arvestuses teiseks. Ma ei teadnudki, et see oli sulle nii suur pettumus, nagu sa alles mõned nädalad tagasi oma blogis kirjeldasid…
Ma ei tahtnud seda kohe pärast tuuri välja öelda, aga tegelikult olin tõesti päris löödud. See oli mul nii suur eesmärk ja nii väike millimeeter jäi puudu. Võib-olla ei tule sellist võimalust enam kunagi, et püüda kohta Tour de France’i poodiumil Champs-Élysées’l. Poodiumile jõuab ainult viis meest 200-st. See on nagu üksi terve armee vastu. Nii et jah, see oli elu võimalus. Ma seda üldkokkuvõtte kohta üldse ei vaadanud.
Kas Vuelta etapivõit kaalub tuuri 12. koha üles?
Ma arvan küll. Kui küsitaks, kumma ma valiks, võtaks ikka Vuelta etapivõidu. Teisalt sain tuuril kolm nädalat järjest stabiilset sõitu teha ja särada, see oli mulle endale väga oluline ja andis hea emotsiooni. Vuelta etapivõit on jälle paberil parem tulemus. Kuigi arvan, et see, et olin tuuri kokkuvõttes teine parim noor, kaalub jälle Vuelta etapivõidu üles.
Valget särki lähed ka tuleval aastal tuurile püüdma?
See on peaeesmärk. Et võita, pean olema vormis, sõitma eraldistardis hästi ja ei tohi ka esimesel nädalal siledatel etappidel aega kaotada.
Vuelta etapivõidu võtsid poolhaigena. Kuidas sa seda teed – sõidad haigena maha 200 kilomeetrit, ja nii mitu päeva järjest?
Kõige raskem oli, kui ma grupist maha jäin. Grupis on 200 meest ja ma olin esimesena maas. Siis oli kõige raskem ennast jätkama sundida. Klubi spordidirektor motiveeris mind kõvasti ja ma tuletasin ka endale ise pidevalt meelde, et olen tihti häid tulemusi teinud, kui olen tõbine. Teadsin, et kui august välja tulen, olen kõvem kui varem. Ja nii ka oli. Päev enne etapivõitu tundsin, et olen heas seisus, siis jäin nimelt maha, et mitte lihaseid ära tappa. Järgmisel päeval, kui stardipauk käis, sain kohe aru, et on hea enesetunne ja mulle sobiv etapp.
Aga sa ei pelga, et kui haigena niimoodi pingutad, võid organismi tuksi keerata? Et tekivad tüsistused?
Räägitakse küll nii. Ma mõtlen ise ka sellele, aga samas olen mitu korda nii teinud ja midagi ei ole juhtunud. Noorena olin samasugune – kunagi haigusest ei hoolinud, ikka läksin trenni. Nüüd talitan ka samamoodi. Aga usun, et kui ma haige olen, siis tõmbab organism ise nii suure piduri peale, et ei saa ennast puruks sõita.
Kirjelda palun, mida sa pärast etappi teed? Kuidas puhkad – kas lõõgastud lugedes või filmi vaadates või ei jõua peale magamise üldse muud teha?
Pärast etappi lähen võistkonna bussi, kus on igasugused taastusjoogid ja -söögid ootamas. Seal käin duši all ja kirjutan ka blogi sissekande ära. Siis jõuame hotelli, kus ma käin arstlikus kontrollis ja massaažis. Pärast seda on sööma minek ja siis lähen hotellituppa. Tavaliselt jääb siis veel pool tundi kuni tund aega midagi teha, siis peab tuled ära kustutama. Tavaliselt ma vaatan telerit, räägin telefoniga või olen arvutis. Mulle meeldib väga filme vaadata, neid on mul tuuridel alati kõvasti kaasa võetud, siis saan jaokaupa õhtuti vaadata. Siin on see oht, et kui on liiga hea film, siis ma ei raatsi poole pealt kinni panna ja vaatan lõpuni.
Mis edasi saab? Tuleb viimane aasta Cofidise särgis?
Ma praegu ise ei torgi, vaatan, kes ukse taha tuleb ja mida pakkuma hakkab. Paljud lubasid aasta alguses tagasi helistada. Kindel ma ei ole, et ma Cofidisest ära tulen, aga pole ka üldse kindel, et sinna jään. Minu jaoks polegi nii oluline see, et me pole Pro Touri klubi, sest nendele tähtsatele sõitudele saame ikka peale, aga vahel tunnen, et kõrvale oleks vaja veel ühte kõvemat meest. See on kahe otsaga asi – kui tuleb kõvem mees, siis pean ilmselt osal sõitudel tema heaks tööd tegema. Teisalt on selline sisekonkurents edasiviiv – kui keegi on kõva, siis pingutad selle nimel, et olla ise kõvem. Sedasi arened ka ise.
Mul ei ole iseenesest midagi teise sõitja abistamise vastu. David Moncoutié on tänu minule kaks võitu võtnud, ühe Vueltal ja ühe Tour de l’Ainil, need on olnud minu jaoks ühed meeldivamad kogemused. Kõrvaltvaataja seda ei näe, aga need on mulle väga nauditavad. Ma ei teagi, miks see nii on. Võib-olla on mul natuke võitjamentaliteedist puudugi. Olen võib-olla liiga hea. Aga mulle meeldib inimesi aidata.
Palju on räägitud sellest, kes tuleks sel aastal parimaks sportlaseks valida. Sina ise, Gerd Kanter või Kostja Vassiljev on kolm nime, mis kõige rohkem esile tõusevad. Mis sina arvad, kes tuleks valida?
Ma olen ise suur Ott Tänaku fänn, aga kahjuks tal see aasta päris esikoha peale veel asja ei ole. Võib-olla aasta pärast. Aga neist kolmest… Gerdi ma isiklikult ei tunne, Kostjat ka mitte. Ma arvan, et ma ise vist valiksin Kostja.
Tõesti? Mitte iseennast?
Sel aastal ma ei tunne, et ma oleks parima sportlase tiitlit veel väärt. Oli küll hea aasta, aga mitte selline, mis annaks veel põhjuse tiitlit anda. Oleks ma selle valge särgi tuuril saanud, siis veel…
Tegelikult ongi sel aastal raske valida parimat sportlast, sest keegi ei ole ju otseselt midagi suurt võitnud. Kostja lõi need väravad, aga tema selja taga seisis terve meeskond; Gerd Kanter omakorda sai teise koha. Suurt võitu pole kellelgi üksinda.
Tänavused tulemused
Veebruar, Besseges’ velotuur: kokkuvõttes 11. koht
Veebruar, Algarve velotuur: 4. koht 3. ja 4. etapil. Kokku 8. koht.
Märts, Pariisi–Nice’i velotuur: 6. koht 7. etapil, 8. koht 5. ja 6. etapil. Kokkuvõttes 4. koht, 1. koht parima noore ratturi arvestuses.
Märts, Critérium International: 3. koht 1. etapil. Kokkuvõttes 3. koht, noorte arvestuses 1. koht.
Aprill, Circuit Cycliste Sarthe – Pays de la Loire: kokkuvõttes 10. koht.
Mai, Estonian Cycling Weekend: 30. koht Tallinn–Tartu GP-l, 5. koht Tartu GP-l.
Juuni, Critérium du Dauphiné: 9. koht 3. etapil. Kokkuvõttes 45. koht.
Juuni, Eesti mv: 1. koht temposõidus-
Juuli, Tour de France: 8. koht 1. ja 18. etapil, 10. koht 20. etapil eraldistardist. Kokkuvõttes 12. koht, parima noore ratturi arvestuses 2. koht.
August, Tour de l’Ain: 2. koht 2. etapil. Kokkuvõttes 8. koht.
August–september, Vuelta: 1. koht 14. etapil, 7. koht 9. etapil.
