Eesti korvpallikoondise kandidaat Reinar Hallik on korvpallurite seas tuntud naljamehena. Talle pole probleem olla tähelepanu keskpunktis ja naerutada teisi mõne kiiksuga looga. „Koondise lõuapoolik,” paneb Tanel Sokk Reinari paika. „Hallikul pole kunagi paha tuju,” lisab Gert Dorbek. Naljasoonega Hallik tunnistab, et väike huumor peab tööga ikka kaasas käima, peaasi, et see korvpallimängu ei segaks. „Üritan treeningutel mõne vimkaga meeskonnavaimu üleval hoida. Kes see ikka tahab halva tujuga trenni teha?” muheleb Hallik. Naljaviskamise pärast pole treeneritega probleeme tekkinud, peaasi, et asi laadaks kätte ei läheks. „Aga välismaal on mulle küll sõrme viibutatud, et katsu asja ikka vähe tõsisemalt võtta,” meenutab kõva killumees.

Hallik on pärit Narvast, Eesti piirilinnast. Juba teismelisena torkas ta silma pika kasvuga, oli oma kandi poistest pea jagu pikem. Korvpallipisiku sai külge televiisorit vaadates. Halliku poisipõlv jääb aega, kui teleekraanil näidati NSV Liidu meistrivõistlusi ja omavahel võtsid mõõtu ka Kalev ja CSKA. Paraku polnud tolleaegses Narvas ainsatki korvpallitrenni, kus oleks saanud telerist nähtut harjutada. Poiste päästjaks osutus Kalju Pluutus, tulihingeline spordisõber ja paljudele korvpalluritele õpetust jaganud treener. „Pluutus tuli kehalise kasvatuse tundi, rivistas poisid üles ja noppis sealt pikemat kasvu mehehakatised välja. Pluutus pani Narvas käima korvpallitrenni ja muidugi läksin ma sinna. See korvpallivärk istus mulle kohe algusest peale ja juba kolmandal treeningukuul kutsuti mind noortekoondisesse. Olin teistest pikkuses üle ja eks see on andnud eeliseid alaga tegelda,” arutleb 208 sentimeetri pikkune Hallik.

Avalehele
4 Kommentaari
Loe veel: