Hooaja alguses oli A-klassis palju vigastusi, nii sain mängida esimeses ja teises viisikus, minu roll oli päris suur. Detsembris tulid kõik poisid tagasi, siis mängisin teises -kolmandas viisikus ja minu osatähtsus vähenes. Nii saingi vabadel päevadel B-s mängida, kus olin üks liidreid. Arutasin ka treeneriga, et omavanustega mängides kasvatan eelkõige enesekindlust.

Play-off’ides, kui A-klassi meeskonda veelgi tugevdati, sain vähem mängida. Iseenesest oli see muidugi loogiline, sest välja oli panna vanemaid, kogemustega kutte. Annan endale aru, et olen juba aasta endast vanematega koos mänginud, seegi on eelis teiste ees. Kindlasti sai minust aastaga küpsem mängija: õppisin tegema võimalikult vähe vigu, õppisin, kuidas keerulistest olukordadest välja tulla. Fakt on, et iga kord, kui ma noortes mängisin, võitsime.

•• Aga hõbe ja kuld on ju ikkagi suurepärane saavutus?

Hõbe tegelikult kripeldab, kolme päeva jooksul tundsin kõige paremat tunnet ja kõige kehvemat tunnet.

•• Räägi pa­lun A-klassi otsustavast viiendast finaalist, mille te 3:4 Jyväskyläle kaotasite?

Arutasime kuttidega, et neil oli väga hästi komplekteeritud koosseis ja väga hea väravavaht. Neil oli neli viiskut, kes kõik võisid mängu ära teha, meil olid tegijamad siiski esimene ja teine viisik. Ehk siis: neil oli parem komplekteeritus, meie aga olime paremas füüsilises vormis.

Viimases mängus otsustas võitja hokijumal. Ühe väravaga viiendas mängus kaotada on alati kehv, aga andsime endast parima. Jyväskylä oli ka põhihooajal ainuke meeskond, kes meid kolmel korral võitis. Finaalseerias suutsime nendega võrdselt mängida. B-klassi kuld on väga südamelähedane, lahe oli võita koos poistega, kellega koos C-klassis alustasime.

•• Kui palju su isiklik mänguoskus aastaga paranes?

Oskan olukordi paremini lahendada, mis on täiesti loogiline, sest mängin nüüd kõrgemal tasemel. Füüsiliselt arenesin, mingil hetkel ei läinud nii, nagu oleksin tahtnud. Võib-olla tegingi liiga palju füüsilist trenni. Tegime kiired korrektuurid, kuigi kunagi on heast füüsisest kindlasti kasu. Treener kiitis ka mu füüsilist vormi, öeldes, et kontidele on ka liha peale kasvanud.

•• Kas treener andis ka suveks soovitusi kaasa?

Selleni me veel ei jõudnud. 21. aprillil algab juba uus ettevalmistustsükkel. Eks siis räägime ja teeme kokkuvõtteid lõppenud hooajast. Mul oli nii madalseise kui ka paremaid hetki. Kindlasti ei ole ma pettunud, sest arenesin.

•• Järgmised kolm nädalat käid sa seega koolis?

Sain kutse ka meeste koondise laagrisse, mis algab kolmapäeval. Aga ma ei ole kaks kuud koolis käinud, samas on mulle jätkuvalt väga tähtis, et võlgu ei tekiks. Pean veel isaga nõu, mis koondise laagrist saab.

•• Aga juba 21. aprillil lähed taas meeskonna juurde?

Just, siis algab uus tsükkel, meiega liituvad uued mängijad ja koormus tõuseb suve keskel haripunkti.

•• Eelmisel suvel tegid sa trenni ka Bluesi meestega. Kas ka tä­navu midagi säärast plaanis on?

Usun siiralt, et saan sel suvel meestega veelgi rohkem treenida, sest ko­gemus on seda väärt.

•• Eestis levisid paar kuud tagasi  jutud sinu tulevikust NHL-is. Kui palju nalja sellised lood sulle endale tegid?

Lugude pealkirjad olid tõesti provotseerivad. Püüdsin selgitada nii, et inimesed valesti aru ei saaks. Võimalus NHL-i pääseda on väike, olen selles osas jätkuvalt realist. Kuid need jutud NHL-ist olid kindlasti komplimendiks, tõestuseks, et liigun õiges suunas.

•• Praegu on Espoo Blues parim koht, kus mängida?

Kindlasti. Kui sooviksin klubi vahetada, peaksin minema Helsingi klubidesse: kas IFK-sse või Jokeritesse. Aga see oleks sama nagu Florast Levadiasse minek, omadele selja pööramine. Senini ma ei näe mingit põhjust meeskonda vahetama.