Rootsi korvpallile panid jalad alla ka eestlased
1940. aastate teisel poolel oli korvpall Rootsis tundmatu ala, mida eelkõige eesti ja läti pagulased hakkasid tutvustama.
Baltlased pidid esialgu omavahel mängima, et näidata, millega tegu, sest rootslaste tase oli märgatavalt madalam. Eestlaste esimene suurem korvpallivõistlus Rootsis toimus 1945. aasta oktoobris Stockholmis vanade rivaalide lätlastega. Võitsid eestlased 30:20.
Endine Eesti kõrgushüppe rekordimees Evald Roht on meenutanud, et nad tahtsid ka rootslasi kaasa tõmmata. Kuid nood vastasid, et ei tunne selle mängu vastu huvi, vaid mängivad parem väravpalli.
“Alles 20 aastat hiljem hakkasid Rootsi lehed kirjutama, et ka korvpall ja võrkpall on kogu maailma mängud, mida tuleks harrastada,” on Roht rääkinud. “Kui nad oleksid pärast Teist maailmasõda koos meiega hakanud mängima, kuuluksid nad nüüd maailma paremate hulka. Rootslastele oli vastumeelt midagi teistelt rahvastelt õppida, teised õppigu neilt.”
Eestlaste korvpallimeeskondi hakati aktiivselt moodustama 1950. aastate algul. Klubid sündisid Stockholmis, Helsingborgis, Mal-mös, Borases ja Göteborgis.
Tallinna tehnikaülikooli audoktor, aastaid Göteborgi Chalmersi ülikoolis inseneriteadusi õpetanud Mart Mägi meenutas, et nad harjutasid kohaliku YMCA (noorte meeste kristlik ühendus – tõlge inglise keelest) juures ja tegid ettepaneku võtta klubi nimeks “Eesti YMCA skaudid”. “Rootslased lükkasid selle ettepaneku tagasi. Teine variant oli Estonia. Sama lugu, ei sobinud üldse,” rääkis ta.
Emeriitprofessor Mägi sõnul otsisid nad nime, mis ütleks rootslastele midagi, ei oleks eestlastele võõras ja millel oleks võidu tähendus. “Nii jõudsime Põhjasõjale ja Narva lahingule mõeldes nimevariandi Narva juurde. Rootslastele pidi see ka muljet avaldama. See sobiski,” lausus ta.
Korvpallist teadusse
Tunnustatud tehnikateadlane Mägi lõi ka ise Narva meeskonnas kaasa. Seal mängis ka tema vend Ruut Mägi.
“Korvpallurina olen ma siiski üsna tundmatu,” jäi professor tagasihoidlikuks. “Mängisin B-meeskonnas ja olin A-meeskonna treener. 1962. aastal astusin aga Narvast välja. Minu arusaamad ja põhimõtted läksid mängijate omast lahku. Tahtsin meeskonda pidevalt arendada ja tugevamaks muuta, mängijatele oli klubi rohkem sõpradega koos käimise ja ajaveetmise kohaks.”
Korvpalli professor Mägi siiski ei eemaldunud. Kahel aastal treenis ta Rootsi esiliigas mänginud Chalmersi tehnikaülikooli meeskonda, kus mängis ka eestlasi, näiteks Madis Olm.
“Töö nõudis järjest enam aega ja korvpall taandus. Pealegi ei tahtnud ma oma vaateid teistele väga peale suruda,” lausus Mägi, kes esindas seejärel veel Göteborgi Rootsi korvpalliliidu juhatuses ja aitas välja anda korvpalliajakirja.
Narva mängijatest oli ainulaadseim Jaak Haablahe, kes pea igal hooajal oli klubi reservpallur, kellel on ainsana Rootsis olnud mängija litsents juba 40 aastat! See on rekord. Praegugi kuulub ta Narva klubi juhatusse,” lausus Mägi.
Eestlane kaitses Rootsi värve
1955. aastal jõudsid esimeste eestlastena Rootsi korvpallikoondisesse Udo Tohver ja Vello Arak.
Esimeseks eestlasest tähtmängijaks sai Eskilstunast pärit Kalju Leetmaa, kes 1966. aastal valiti Rootsi noortekoondisse EM-valikmängudeks Soome ja Ida-Saksamaaga.
19-aastasena jõudis 192 cm pikkune Leetmaa Rootsi täiskasvanute koondisse. Ühtlasi oli ta juunioride koondise kapten.
Täiskasvanute koondise tuleristsed sai Leetmaa 1968. aastal Stockholmis, kus kolmel korral kohtuti Soomega.
Kohtunikuna tegutses eestlane Ants Käbi.
Järgmisel aastal kuulus ülikoolis arstiks õppinud Leetmaa Rootsi koondisse EM-võistlustel Itaalias, kus mängis alagrupis ka N Liidu ja Jugoslaaviaga.
Rootsi kaotas kõik seitse mängu ja jäi, viimasele, 12. kohale. Kahekümne aastaga oli aga Rootsi tühjalt kohalt tõusnud Vana Maailma paremikku.
