Sõitjaid kokkupõrkes kaitsev turvapuur ei ole ohutuse garantii
“Viienda käiguga küljega otse puu sisse sõitmise puhul kehtib vääramatu jõud. Telefonipost murdub sellises kokkupõrkes tavaliselt pooleks, kuid korralik puu mitte.”
Porkman meenutab hiljuti Narvas rallisprindi ajal toimunud õnnetust, kui võistlusauto väiksema kiirusega sarnase avarii tegi. “Nagu hiljem näha oli, tuleb vastu sattunud takistus külje pealt läbi turvapuuri üsna kaugele sisse.”
Porkmani sõnul on koht, kus Märtini – Parki Peugeot avariis hoobi sai auto turvapuuris kõige õrnem. “Midagi pole teha, sest sellest august on vaja sõitjatel masinast väljas käia,” ütleb Porkman. “Tavaline auto oleks sellises kokkupõrkes lihtsalt pooleks murdunud.”
Juhul, kui traagilise avarii hetkel ilmselt 150-kilomeetrise tunnikiirusega sõitnud Märtini Peugeot ramminuks ettejäänud mändi auto esiotsaga, polnuks Porkmani sõnul välistatud, et avarii ohvreid olnuks kaks.
Kuigi vastupidavast ja terasest kergemast kroommolüb-deenist valmistatud turvapuurid on igal ralliauto mudelil erinevad, kattuvad nende üldised nõuded laias laastus. “Peakaar, külgkaar ja külgtorud on üldiselt standardsed, kuid iga tehas töötab oma WRC mudeli jaoks välja eraldi turvapuuri, sest see koosneb paljudest detailidest,” ütleb Porkman.
Väidetavalt koosneb turvapuur kokku ligi seitsmesajast suuremast ja väiksemast torust, mida tehases vastupidavuse poolelt põhjalikult kontrollitakse. “Kui see töö valmis, peab turvapuuri näidismudelit aktsepteerima FIA. Alles siis on tehasel võimalik neid turvapuure ametlikult autodele paigaldada,” räägib Porkman.
Kuigi amatööride puhul võidakse turvapuuride puhul ehk raha kokku hoida, siis tehaseautodel vahetatakse turvapuur välja kohe pärast avariid. “See puur on juba hoobi saanud ja ei pruugi teist enam vastu pidada,” räägib Porkman. “Üldine tava on, et tõsisema avarii puhul vahetatakse tipptasemel välja nii turvapuur, istmed kui kaitserihmad. Seda kõike sõitjate endi ohutuse huvides.”
Järelkajad Michael Parki hukkumisele välisajakirjanduses:
The Times
“Tiitliheitlus jätkub selle kuu lõpul Jaapanis, aga edaspidi on need sünged meistrivõistlused. Park oli rallimaailma alustugi, kes oli tiirelnud sellel laval üle kümne aasta. Ta kuulus Suur-britannia rallitähtede Colin McRae, Richard Burnsi ja Robert Reidi kõrvale. 39-aastasena oli ta üks kogenumaid ja kõrgemalt hinnatud kaassõitjaid, kes oli suuteline kaardilugemise keerukuses osavalt orienteeruma, millega kaasnes häbematu huumoritaju.”
The Guardian
Colin McRae kaardilugeja Nicky Gristist, Parki lähedasest sõb-rast, pidi peaaegu saama samasugune ohver 1999. aastal Austraalias. Kuid vastu puud põrgates langes kogu löögijõud kapotile, mitte kaardilugeja uksele.
“Mäletan, et sulgesin silmad ja mõtlesin, et nüüd on lõpp,» ütles Grist. “Kui löögi saanuks uks, ei oleks ma elavate kirjas.”
Gristi sõnul on niisuguste õnnetuste puhul raske vigastusi vältida. “Küsimus pole ainult kaardilugeja ohutuses. Kui kurv pööranuks paremale, võinuks õnnetus juhtuda juhiga. See on lihtsalt hirmus saatuse keerdkäik. Sa võid sattuda niisugusesse õnnetusse 200 korda, aga kui löök tuleb 201. korral vales kohas, saad sa vigastada.”
Helsingin Sanomat
Harva erutuva Harri Rovanperä huulilt pudenesid sõnad: “Tundsin end täiesti jõuetuna, ei suutnud enam midagi teha,” ütles ta.
Kui Marcus Grönholm õnnetusest teada sai, läks ta koos kaardilugeja Timo Rautiaisega Peugeot’ hooldeboksi. «Hirmus juhtum. Park oli tõeliselt tore kaaslane, kes viskas ikka nalja,» ütles ta.
Turun Sanomat
Rahvusvaheline Autospordiliit on seadnud maksimaalseks keskmiseks kiiruseks 130 km/h. Ometi ei päästa see tõsiasjast, et kiirematel rallidel kihutatakse 170-200 kilomeetrit tunnis.
The Sun
“Michaeli nägu oli ikka naerul. Ta oli rallispordi tõeline saadik ja tema järele tuntakse suurt puudust.”
