Spordiportaalide pornoportaalistumine
Paljas ihu ja Eesti suurte päevalehtede spordiveebid on nii läbi põimunud, et pigem mõjub üllatavalt, kui mõni leht pakub vahelduseks mitu päeva üksnes päris sporti. Pealkirjad „VIDEO! Nii kuum, et prae või mune: venelannast olümpiavõitja osales überseksikal fotosessioonil”, „PALJASTUS EETRIS: Ronaldost rääkinud modell viskas riided seljast” või „Pildid: kaks pornokaunitari lubavad end Juventuse võidu korral paljaks koorida” ei raba enam kedagi. Aga kas see peab nii olema?
Valgustajast teenriks
Ajakirjanduse roll on aja jooksul tublisti muutunud. Üks tegur on mõistagi turumajanduse toimimisloogika, kus nõudlus määrab suuresti pakkumise. Eesti ajakirjanduse isa Johann Voldemar Jannseni aegne valgustaja-õpetaja roll on vähemalt online-meedias jäädavalt kadunud. Taandutud on pigem kammerteenriks: lahkelt kantakse ette palasid, mida lugeja eelistab. Seega peegeldavad vöökohast allapoole suunatud „spordiuudised” suuresti lugejate maitset.
Oluline oleks selgeks vaielda, kuhu tõmmata piir. Olen päri, kui keegi ütleb, et sport ongi olemuselt seksikas ja treenitud atleete on ilus vaadata. Aga üksikute meelelis-humoorikate uudiste sündimisest on saanud süstemaatiline tootmine, mis kokkuvõttes ei toimi sugugi Eesti spordi hüvanguks. „Alastiuudistega” konkureerima sunnitud spordiuudised võivad jääda varju – aeg on piiratud ressurss, nii lugeja kui ka tegija oma.
Kuhu tõmmata piir?
Minu arvates võiksime pehmete uudiste puhul lähtuda kahest kriteeriumist. 1. Kas peategelasel on spordiga reaalne suhe? 2. Kas loo autor soovib sinna oma nime alla panna?
Autori nime puhul on asi veelgi konkreetsem. Tihti kasutatakse selliste uudiste puhul märget „sporditoimetus”, Postimehes on koguni käibel üldkasutatav pseudonüüm Risto Mehine. Oleksin siinkohal resoluutne: kui sa ei söanda uudise juurde oma nime kirjutada, siis las see jääb parem sündimata. Ajakirjanik peaks leidma kuldse kesktee lugejahuvi teenimise ja suunamise vahel. Tema teeb lõpuks ju konkreetseid valikuid ja väljaande majandusmudeli loogikast hoolimata peaks endalt küsima: kas see materjal on uudisväärtuslik ja lugejale oluline?
Sinu hääl maksab
Olukorda muuta saavad tegelikult kõik. Kindlasti võiksid meediaettevõtete juhid ja omanikud võtta hetke mõtisklemaks, kas vastu vaatav pilt täidab rinna uhkusega. Samuti tuleks spordiajakirjanikel siseringis vestelda ja mingites põhimõtetes aumeeste kombel kokku leppida. Kaasa saavad rääkida muidugi ka lugejad. Pole nõudlust, pole pakkumist. Miks peaks kehavormide proportsioone nii innustunult analüüsima just spordikülgedel? Internet on suur ja lai. Teie hääl on klikk ja see loeb.
Aga kas me tahame muutust?