Olen oma elus reketit käes hoidnud rohkem kui kaks korda. Aga kaks neist kordadest on erilised seetõttu, et lõppesid õnnetult.
Nüüd juba kaheksa aastat tagasi mängisime vennaga Kuressaare EPT lagunenud väljakul tennist. Pall lendas üle aia kõrgesse rohtu, mille seest mina seda uljalt otsima läksin. Pikaks veninud otsingu järel palli märgates koogutasin seda suure hurraaga maast üles võtma, kuid kummardasin silmaga aiast välja turritanud roostes traatvarda otsa. Arst võttis roostetükid verisest silmamunast pintsettidega välja ja käskis tilku panna.
Teine kord oli sel kevadel. Mängisin sõber Ramirezega elus teist korda squash’i. Lahmisime niisama. Bravuurika trajektooriga tagantkäelööki lõpetades kuulsin selja tagant tasasemat sorti kolksatust, mis tähistas seda, et olin Ramirezele reketiäärega vastu suud lajatanud ning selle tulemusena kaks esihammast pooleks löönud.
Palju verd ei tulnud. Ramirez küsis, kas ta näeb nüüd välja nagu vampiir, mina asusin ehmunult maast tükke korjama. “See on küll kole lugu!”
2004. aasta Tartu meister Erki Kaur (36) seob Arena spordiklubis oma Asicsi sporditossude paelu kinni ja ütleb, et selline õnnetus on mõlema süü. “Partner ei tohiks tegelikult teise reketi ulatusse sattuda.”
Mänguga kolm reketit
Erki on mänginud squash’i seitse aastat ja teab, millest räägib. Varem mängis ta A-liigas. Siis sündis perekonda laps ja asjad said uue tähenduse.
Mõneti on squash ohtlik mäng, kuid samas – mis mäng seda poleks. Pisikese kummipalliga vastu kintsu saada pole tõesti teab mis mõnus tunne, muigab Erki. “Palliga pihta saades jääb nahale ilus sinine lätakas.” Et kogutud sinikate arvu miinimumini viia, hüüavad mängijad ohtliku olukorra tegemisel “Let” ja mängivad punkti uuesti.
Astume Erkiga squash’i-saali, see on neljakandiline ruum seinale tõmmatud punaste piirjoontega, millest väljaku tagumine sein on spetsiaalsest klaasist. Erki teab rääkida, kuidas üks mängija suurest vihast reketiga vastu klaasi äigas ja see puruks läks. Klaas maksis 5000 krooni. Reketilõhkumisi tuleb tihti ette, Erki Kauril on nii läinud seitsmel korral, kuigi enda sõnul pole ta viha pärast ühtegi reketit katki visanud – peamisteks põhjusteks on kogemata vastu seina löömised ja kolksatused. Küll aga olevat üks mees mängu jooksul puruks löönud oma esimese, siis ka teise reketi. Kolmanda, laenatud reketi puhul piirdus mees mõraga raamis.
Proovime mängida
Erki seletab mulle reegleid – punased jooned on piirid, serv pannakse mängu punasest kastist, servitakse diagonaalis vastasseina, pall peab põrkama vastasseina. Lihtne? Tegelikult küll, ainult et ilma endale väljakuskeemi ettemanamiseta on seda raske ette kujutada. Siis on vaja pall soojaks saada, selleks kõksib Erki seda natuke aega tugevalt vastu seina. Mina vaatan kõrvalt.
“Proovime nüüd natuke mängida ka?!”“Ehhehhee…no proovime.”
Ramireze hambakrigin veel selgesti kõrvus kumamas, haaran reketi pihku ja proovin vastasest oma maameheliku vehkimisega algul võimalikult kaugele hoida. Tuleb välja küll ning pisike tumesinine pall püsib mängus rohkem vahetusi, kui oodanud oleksin. Kogu värk läheb raskeks siis, kui Erki serv hakkab napilt küljeseina äärest ja selle vastu põrkama ning mina pean leidma kompromissi, kuidas reketit mitte vastu seina ära lõhkuda, kuid pall ikkagi kätte saada. See õnnestub alles pärast nelja korda, kui olen püüdnud tulutult palli vastu tagaseina klaasi lüües (mis on täiesti lubatud, aga algaja jaoks siiski paganama raske teostada) mängus hoida.
Oma pikkade koibadega kiirelt üle väljaku tormates jõuan mõned ette löödud rasked pallid ära mängida, kuid oma filigraanset sooritust suu lahti imetlema jäädes avastan murdosa sekundi pärast, et Erki on jõudnud mulle juba palli kaarega selja taha lüüa. Koperdan ähmiga väljaku tagaossa, jalad lähevad sõlme ning sinna see punkt läheb.
“Vaata, sa oled kiire, aga alati tuleb pärast lööki tõmmata siia mängukasti piiride keskossa – võistlustel mängijad lausa võitlevad selle positsiooni pärast –, siit on kõige lühem tee pallini igasse väljaku punkti, sul jääb praegu üks-kaks sammu pallini jõudmisest puudu.”
“Hmmhh… no selge… eks ma proovin. Sul tuli see kohe välja?”
“Ei, ikka mängima pidin mõnda aega.”
Minuti pärast leian end taas olukorda väljakunurgast vahtimas.
Erki räägib, et squash’is käib areng tohutult kiiresti. Ka tema on iseõppija, kuid vaatas paremate pealt, mida valesti teeb, ja parandas. “Aga tasemete vahe tippudega on ikka tohutu,” kinnitab ta nii, et oleks võimatu teda mitte uskuda. “Mina saaksin Eesti parimate käest üks-kaks-kolm punkti, Eesti parimad saaksid samapalju Soome parimatelt ja Soome parimad omakorda paar punkti maailma parematelt.”
Just siis, kui hakkan leidma squash’i-mängijat endas, saab meie väljakuaeg läbi.
Erki teeb veel ettepaneku natuke lauatennist mängida. Selles olen ma natuke kibedam käsi.
P.S. Kõikide osalenute hambad jäid seekord terveks
Tasub teada!
2003. aasta populaarseim spordiala
Ajakiri Forbes valis squashi 2003. aastal maailma tervislikemaks spordialaks. Tunni aja jooksul kulub squash’i mängides 650-100 kalorit, mis on võrdne näiteks rattasõiduga, ent oluliselt enam kui jooksmisel. Aitab kasvatada lihaste toonust, kiirust, vastupidavust, koordinatsiooni. On ohtlik ilma igasuguse füüsilise ettevalmistuseta inimestele ning neile, kes ei tunneta koormust õigesti – hasartse iseloomuga mäng võib tekitada ülekoormust.
