Foto: erakogu

Täna läheb ta aga enda püstitatud sektorisse hüppama, kui kell 18.10 hakkab meeste kõrgushüppe kvalifikatsioon, kus edasipääsu tosina parima sekka jahivad 32 atleeti.

Pärast seda jätkub aga töö hüppesektoris, mis vältab veel nädalapäevad.
„Teen võistluse ära ja viskan kohe töödressi selga ja hakkan järgmist päeva ette valmistama. Ei ole mõtet kurta, et on raske – kui tahta, saab kõigega hakkama,” analüüsib Karl enda hullumeelset töögraafikut ja eri vaatenurkadest tihedalt läbi põimunud EM-i. 

Karli tööülesanneteks on nii kõrgus- kui ka teivashüppe sektorite ettevalmistamine, nende hooldamine, vajaduse korral võistluste ajal kohtunikuks olemine ja inventari kontrollimine. Ja kui spordipidu läbi saab, siis ka muidugi kogu kupatuse mahavõtmine. Siiski ei moodusta Karl ühemeheansamblit, kes seda kõike teha suudab – kolmeliikmelisesse meeskonda kuuluvad veel tema isa Vello Lumi ning üks soomlane. 

Just isa, kes on Helsingi olümpiastaadionit väsimatult ja tipptasemel juba 1991. aastast ette valmistanud, sillutaski pojale teed samale tööle. Nii ongi isa-poega Lumid aastast 2004 koos igal suvel Helsingi staadionile siirdunud ja ikka ja jälle võistluspaiku ette valmistanud. „Minu jaoks on see hobi, lisaks liisingut maksta ja peret toita – kõrgushüppega seda ei tee. Füüsilise poole pealt on muidugi päris raske, kuna päev läbi tuleb ringi trampida ja kokku tuleb kusagil 10 kilomeetrit kõndimist,” räägib aastas keskmiselt kuu aega Soomes veetev Karl.

„Hüppamine on nagu kodu­staadionil. Mulle on kaasa elamas rohkem Soome fänne kui Eesti omasid,” lausub Helsingi olümpiastaadionil kõrgus- ja teivashüppesektoreid ettevalmistav kõrgushüppaja Karl Lumi. „Kõik töökaaslased on ju ka staadionil – neid on mitukümmend. Töödejuhatajal on juba hirm, et mehi on raske paigal hoida, kui hüppama lähen,” lisab 27-aastane sportlane naerdes.

Suuri sihte esimest korda tiitlivõistlusele jõudnud Karl endale ei sea. Lisaks tõotab tulla hirmkõva kvalifikatsioonisõel, millest Eesti kõrgushüppajal on ennast üliraske läbi suruda. Karl kruvis talvise hooaja lõpetuseks enda isikliku rekordi tänavu 2.22 peale, ent EM-il on sellest nõrgema resultaadiga vaid üksikud hüppajad. „Eks näis, kuidas kümnepäevane puhkus mõjus. Ootan võistlust ootusärevusega – tunne on hea, aga eks näis, mis tuleb,” räägib Karl, kes endale ühtegi numbrilist sihti seadnud ei ole.

Pikemas plaanis võiks selleks muidugi olla isa Vello rekord 2.23, mida poeg juba aastaid rünnanud on. „Kõik ootavad ja endal on ka juba tüdimus sees, et kui kaua võib. Isa vahel ikka norib, aga eks ma teen enda poolt kõik, et pere söögilaua otsakoht endale saada,” lausub Karl muiates. Aastaid oli tema jaoks barjääriks kõrgus 2.20, mis 2009. aastal lõpuks alistus, nüüd on siis uueks takistuseks isa tippmark.

„Raske prognoosida, millal see langeda võiks. Kõrgushüpe on teivashüppe ja tõstmise kõrval üks kolmest alast, kus tulemust tegema minnes näeb võistleja reaalselt, mida ta ületama peab. Psühholoogial on siin ülisuur osakaal,” mõtiskleb Jaanus Kriiski näpunäidete järgi harjutav Karl.

Vimka MM-il

Kui võistlejana jõudis Karl tänavu esimest korda ise tiitlivõistlusele, siis staadionihooldajana ta debüüti ei tee. Helsingis on ta käinud aastast 2004 ning kõrgushüppaja oli seal ka 2005. aastal, kui odaviskes triumfeeris Andrus Värnik. Just see suurepärane võit andiski Karlile mõtte visata väike vimka ja omal moel kaasmaalase tiitlivõitu tähistada.

Nimelt oli ta päev varem saanud enda käsutusse heitevahendeid sportlasteni tagasi toova väikese auto, mille tegevuse jälgimine pealtvaatajate seas niigi elevust tekitas. „Enamik lastest vaatas võistluse ajal, kuidas auto sõidab ja kui trikke tegin, siis kogu staadion naeris. Aga kui Värnik võitis, siis mõtlesin, et peaks midagi tegema ka,” meenutab Karl.

Ja nii ta tegigi! Olles näinud paar rida eespool väikese Eesti lipuga pealtvaatajat, ei jätnud Karl võimalust kasutamata ja palus trikoloori veidikeseks laenata. Lipu puuvarrest ots mahtus täpselt auto antenni auku ja nii sõitiski Helsingi olümpiastaadionil veidi aega ringi pisike Eesti lipuga ehitud auto, mis jõudis ka rahvusvahelisele teleekraanile.

Lisaks kahele tiitlivõistlusele on Karl aidanud Helsingi staadionit ette valmistada ka Rootsi-Soome maavõistluseks ning samuti oli ta seal abis U2 kontserdi ajal.

Ajal mil Helsingi staadion puhkab ja Karli abi ei vaja, teeb ehitust õppinud kõrgushüppaja juhutöid nii IT vallas kui ka ehitusel. „Ehitustöö on spordi surm, kuna kärumees väga kõrgust ei hüppa, kus on vaja lennukust. Kunagi tahaks ainult spordile keskenduda, muidu jääb midagi kripeldama,” avaldab Karl veel ühe soovi.



Vaimukad küsimused

Eile Helsingis Eesti suursaatkonda külastanud koondislased pidid lisaks ajakirjanike küsimustele ka üksteise arupärimistele vastama. Nii oligi iga koondislane eelnevalt kellelegi kaks küsimust valmis kirjutanud, millele nad seejärel koosviibimisel vastused said.

Näiteks küsiti Tiidrek Nurme käest, kui suur on ta kopsumaht, mis pikamaajooksja hinnangul ulatuvat seitsme liitrini.

Grit Šadeiko käest uuris kaaskoondislane aga, millal näeb korraga stardis kõiki kolme õde. „Kui tahan Merlene Ottey vanuseni teha, siis võib-olla ehk õnnestuks,” vastas seitsmevõistleja naerdes.

Odaviskaja Tanel Laanmäe sai ajusid ragistada aga selle üle, mis oleksid kaks asja, mille ta peale oda üksikule saarele kaasa võtaks. Pärast pikka pausi leidis Laanmäe, et taskunoa kõrval tuleks kaasa üks sõber.



ARVAMUSED

Tiidrek Nurme
jookseb täna 5000 m finaalis

Minu, ja arvan et ka kõigi teiste jaoks, on igal juhul hea, et varasema mitme jooksu asemel on nüüd kohe finaal. Saab kohe rahu majja. Lisaks tahaks pärast seda võistlust veel üsna pea ühe jooksu teha – 7. juulil ründan Belgias 5000 meetri olümpianormi. Oletan, et homme (täna – toim) jooksevad parimad normi lähedale. Ise ma nii kiiresti ei jookse ja aeg jääb veidi kehvemaks.

Tarmo Riitmuru
alustab täna kümnevõistlust

Olen nii valmis, kui olla saab. Kuigi lähen esimese eestlasena starti, on minu jaoks eriline pigem see, et olen esimest korda suurvõistlusel. Nädala jooksul olen tunnetanud, et midagi on tulemas, aga ei hakka üle mõtlema. Kuna ettevalmistus olin veidi tervisega kimpus, siis ei olegi tänavu saanud ühtegi kümnevõistlust teha. Hetkel olen enam-vähem konditsioonis.