FOTO: Aldo Luud

Möödunud sügisel, kui Leilal oli ette näidata maratonijooksu Eesti meistri tiitel ning õel Liinal sama väärt autasu poolmaratonist ja rohkesti rahvajooksude võite, otsustasid nad südant kõvaks tehes jätta tantsimise tagaplaanile.

„Kahte asja korraga ei saa profi tasemel teha. Jooksmises on suuremad unistused,” põhjendas Leila valikut.

Novembris sõitsid Tartu ülikooli akadeemilise spordiklubi jooksjad kaheks kuuks harjutama Kenyasse, kus elavad maailma kõige kiiremad maratoonarid ning kust paljude teiste riikide kesk- ja pikamaajooksu paremik käib mäestikutreeningu viljastavat mõju hankimas.

„Alguses veidi hirmutas – Aafrika asub kaugel, sinna minek nõudis kodust ja kodustest kaua eemalolekut, aga uudishimu sai kartusest võitu,” lausus Leila.

Treener Harry Lemberg tunnistas, et kahtles veidi, kas tasub riskida ning vaid aasta järjekindlalt ja korrapäraselt harjutanud neidusid juba 2100 meetri kõrgusel üle merepinna asuvasse Iteni saata. Ent hoolealuste harjutamisõhin (pigem rohkem kui vähem) ja koormustaluvus hajutasid treeneri kõhklused.

„Talvel lumel treenides võid valmistuda järvejooksudeks, aga tüdrukud ei tahtnud jääda ainult kohalike jooksude kuningannadeks,” lausus Lemberg. „Sügisel said nad jooksuharjutuste, hüpete ja krossidega hea seisundi, mis aitas keskmäestikuga kiiresti kohaneda, ja nad tegid väga hea laagri.”

Avalehele
8 Kommentaari