Tarmo Rüütli: jalgpall pole ootamine, millal küps vili puu otsast maha kukub
Kuidas sa enda jaoks lõppeva jalgpalliaasta kõige üldisemalt kokku võtaksid?
Korralik töine aasta oli. Mitte väga edukas, aga mitte ka väga suurt pettumust tekitav. Ei õnnestunud ennastületavalt mängida, aga oma taseme mängis koondis välja küll. Täpselt nii ongi, et ega jalgpallis mingeid kindlaid garantiisid ei ole. Meie esitus Ungari vastu polnud ju midagi hullu, aga nullist me ikkagi rohkem punkte ei saanud. Mängisime omal tasemel, sellest ei piisanud, et neid ületada. Ungari vastu oli viik vormistamise küsimus, aga meil jäi õnnest puudu.
Garantiisid ei ole, selge see. Aga mis valemiga mängides võib Eesti kõige kindlamalt edu saavutada? Mis tingimused peavad olema täidetud selleks, et koondis mängiks ideaalilähedaselt?
Ühtset valemit ei ole. Koondise edu sõltub paljude asjaolude soodsast kokkulangemisest, nagu mängijate füüsis, sportlik vorm, tervis, nende mängupraktika, üldine tase... Kui sellest loetelust mingi asi ära langeb, pole ka edu lihtne saavutada. Jalgpallis on alati üllatusi. On hetki, kui ei ole hea päev.
Milliste Eesti koondise esitustega oled sa ise selle aasta jooksul kõige rohkem rahule jäänud?
Rahule tuleb jääda võitudega, need on need, mis pakuvad kõige suuremat rahulolu. Sa võid küll jääda mänguga rahule, aga see on treeneri analüüs, see ei maksa vaatajate silmis kuigivõrd. Seega pead olema rahul nende kordadega, kui meeskond on suutnud mängu enda kasuks pöörata.
Kuid need viimase aja võidud on ju olnud selliste vastaste vastu nagu Andorra või Omaan, kus Eesti pole teinud just säravat esitust?
Jah, mõned mängud on sellised, kus ei tehta briljantset esitust, aga siiski õnnestub võita. Ja siis on jälle teistsuguseid kohtumisi, kus oleme alistanud endast eeldatavalt tugevamaid meeskondi nagu Uruguay, Belgia, viimati Poola kodus. Nii see jalgpall käib. On vähe meeskondi, keda me eeldatavasti üle mängime, viimase aja vastastest ehk ainult Andorra. Aga teistega pole kunagi nii, et lähme normaalsel päeval ja võidame: meile võib edu tuua see, kui mängime väga distsiplineeritult ja kannatlikult, võitleme ja rabeleme hambad ristis lõpuni.
Kas on mõni mäng ka, millega sa sel aastal üldse rahule ei jäänud?
Ma ei olnud rahul Rumeenia mänguga. Seal oli meie tegutsemine viimases ründekolmandikus tõesti nõrk. Ei olnud meil sellist tüüpi platsil, kes oleks suutnud vastaste kaitse üle mängida. See oli pettumus, sest ma lootsin, et on kodumäng, esimene valikkohtumine ja et lõpus suudame nad siiski üle mängida... Iga kaotus on pettumus.
Fännide jaoks on eriti valusad suureskoorilised kaotused. Kas ka sulle? Või pole sul vahet – kaotus on kaotus?
Jah, kaotus on kaotus. Ma ei saa end fänni seisukohale panna, poolehoidja hingeelu on teistsugune kui treeneril. Eks fänne on ka igasuguseid, on analüüsivamaid, on lahmivamaid, kelle jaoks on siis kõik super, kui on parasjagu hea seis, aga kui nii hästi ei lähe, siis on kõik halvasti. Ühest küljest on kaotus tõesti kaotus, aga teisest küljest vaatad ka iga kaotuse puhul, mida sellest kõrva taha panna. Mida saab meeskonnas või mängus muuta, et olla järgmine kord edukas? Kui tegemist on sõprusmänguga, kuhu me pole saanud eri põhjustel kaasata oma parimaid mängijaid, siis tuleb ka sellega arvestada. Meil on küllalt vastaseid, kelle puhul on tulemus prognoositav: meid on visatud vette ka siis, kui meil pole lootustki välja ujuda. Tuleb ikkagi võimalikult positiivne lahendus leida, mõelda, mida see võiks meile tulevikus juurde anda. Muidugi pole meil väga suurt rõõmu, kui fännid on pettunud, aga elu läheb edasi.
Koondise mängijate valikuga oled rahul?
Kandepind on lai, noori on küll ka peale tulemas. Näed, et mõned on küll veel kehaliselt natuke nõrgad, aga ainest neis jagub. Araabia turneelgi oli päris mitu mängijat, kellega saab arvestada. Siim Luts, Henri Anier jätsid endast hea mulje, ka Sergei Mošnikov, kelle karjäär on õitsele löömas... Kindlasti on neid mängijaid, kellega võib arvestada ka viie aasta pärast.
Suvel toimus Eestis alla 19-aastaste EM, kus ka Eesti noortekoondis sai kaasa mängida, kahjuks mitte küll väga edukalt. Kas sulle jäi seal silma mõni mängija, kellega saaksid tulevikus juba A-koondise tasemel arvestada?
Ei, see pole päris nii, et näen: kolme või viie aasta pärast on see mängija olemas.
Ma näen küll, et mängijaid on peale tulemas, aga ma ei suuda neid praegu veel niimoodi vaadata, et kes võiks koondises mängida.
Nad peavad veel kehaliselt arenema. Kuigi tehnika ja palli valdamise poole pealt on palju mängijaid, keda võiks silmas pidada.
Eestis on päris kaua tehtud tugevat noortetööd: kogu talentide otsimise ja nende treenimise süsteem on välja arendatud ja tööle saadud. Millal saame hakata selle esimesi vilju maitsma?
Oleneb, mida viljaks nimetada. Mõnes mõttes on vilju juba praegugi näha: kasvõi meie möödunud aastane play-off’i jõudmine. Ma ei oska öelda, millal alagrupist edasi jõutakse, seda on raske ennustada, sest ka need reeglid muutuvad, EM-finaalturniir laieneb, rohkem meeskondi pääseb edasi. Kui seda pidada viljaks, siis viie aasta pärast võib meil tõesti saada kokku sellise meeskonna, kellega on võimalik proovida finaalturniirile jõuda. Aga see on tinglik vili. Sest jalgpall ei ole ootamine, millal vili puu otsast küpsena maha kukub. Kogu protsess on tähtis. See, et osaleda väärikalt, on tähtsamgi, kui see vili üks kord kätte saada. Ning selles protsessis oleme me juba ilusti sees. Suudame mängida korralikku jalgpalli ja oleme seda mõnelgi puhul teinud ennastületamise pinnalt. Inimmaterjali on, aga taristu pole sellele järgi tulnud. Sellele viitab ka sisehalli puudumine meie kliimas. Halli ehitus nüüd käib. Sellise normaalmõõtmetes sisehalli valmimine on jalgpalli arengu kohalt tähtis, sest kui ei ole häid tingimusi, pole tihti võimalik teha ka head tööd. Nii et kui taristu ka järele tuleb, siis saame kerkida kõrgemale tasemele, muutuda stabiilsemaks.
Mõni aasta tagasi oli Eestil krooniline puudus headest kaitsjatest. Nüüd paistab justkui ründeliin hõredavõitu. Mis sina arvad, millisel positsioonil on meil vähevõitu mängijaid?
Meil on kõiki vähe. Meil on üldse inimesi vähe. Neid pallureid pole just liiga palju, kes on saanud välisklubides head lepingud ja saavad regulaarselt mänguaega. Need aastad, kui meeskond on ideaalilähedaselt komplekteeritud, on õnnelikud aastad.
Väravavahtide valik on tõesti enam-vähem stabiilne, aga muidu on meil on täpselt samasugune mängijate defitsiit nii ründes, keskväljal kui ka kaitses. Kaitseliinis oleme pärast Raio Piiroja väljalangemist nihutanud Klavani keskele, tema partneriks oli siis kas Eestis mängiv Bärengrub või Rähn, kes mängib igapäevaselt kaugel Hiinas. Teniste on vigastatud, Jäägri liigahooaeg on kulgenud üles-alla, Kruglov on klubis duubelrivistusse langenud. Päris pika nimekirja saab probleemidest kaitses. Ja keskväljal on sama seis. Vassiljevil on klubis tõesti enam-vähem hästi, aga Dmitrijev on tervisega kimpus, Vunk pallib mitte just väga tugevas liigas. Ka kindlaid ääremängijaid, kes oma klubis keskset rolli mängiks, pole alati võtta. Tuleb leiutada. Puri hooaeg on Soomes läinud üles-alla, Kink pole Serie B-s alati platsil, Lindpere on kaugel
USA-s. Ja ründeliinis on Saag vigastatud, Ahjupera ei saa klubis mänguaega, Voskoboinikov tiirles siia-sinna, kuni maandus lõpuks Gruusias... Ojamaa oli möödunud aastal sädelev, kuid nüüd otsib ka klubis oma kohta. Ühesõnaga, on selliseid perioode, kui valik pole kõige parem, sest kõigil on mingisugused probleemid.
Kogu aeg oodatakse, et tuleb aeg, kus Eesti poisid hakkavad pallima suuremates välisklubides. Vahepeal paistiski seis üpris hea, aga nüüd on jälle kõver alla liikunud. Kas see aeg üldse kunagi tuleb, kus eestlased saavad püsivalt välisklubides pallida?
No selline ongi jalgpalluri karjäär: sul ei ole mingeid garantiisid. Paljudel on valik, kas mängida Eestis ja olla pidevalt platsil või minna välismaale, kus sind võibolla kogu aeg ei vajata, aga kus sa saad treenida paremates tingimustes ja kõrgemal tasemel. See teine variant on koondise jaoks kindlasti parem. Ega need pallurid, kes pole oma klubides põhimängijad, pole midagi valesti teinud. See lihtsalt ongi Eesti tase: meil ei ole veel selliseid mängijaid, kes suudaks end suurtes klubides põhitegijate hulka murda.
Lõpetuseks: mida sa ootad uuelt aastalt?
Ma ootan stabiilsust. Loodan, et paika loksumine saab läbi, et tekib jälle see 21-liikmeline seltskond, kes on koondises valmis põhiraskust kandma, et ei peaks pidevalt koosseisuga eksperimenteerima. Tahaksin, et saaksime kindlamalt tegeleda oma mänguga, et meestel läheks koduklubides hästi ja et nad oleksid terved. Et nende karjäär edeneks. Ainult siis saab koondis olla edukas.
Eesti jalgpallikoondise mängud 2012. aastal
MM 2014 valikmäng
Andorra–Eesti 0 : 1
Eesti–Ungari 0 : 1
Türgi–Eesti 3 : 0
Eesti–Rumeenia 0 : 2
sõprusmäng
Araabia Ühendemiraadid – Eesti 2 : 1
Omaan–Eesti 1 : 2
Eesti–Poola 1 : 0
Prantsusmaa–Eesti 4 : 0
Ukraina–Eesti 4 : 0
Horvaatia–Eesti 3 : 1
El Salvador–Eesti 0 : 2
Balti turniir
Eesti–Leedu 1 : 0
Eesti–Soome 1 : 2
Skandaalid muretsema ei pane
Rüütli sõnul on mängijate üldise moraaliga kõik korras. „See on kindlasti parem kui varem,” nendib ta. „Kui meenutan oma mängija-aastaid, siis oli sellega rohkem probleeme. Ma pean silmas just sportlikku ellusuhtumist. Mina ei tunne, et ma peaks pallurite pärast muretsema, mul ei ole sellega probleeme, vähemalt sportliku režiimi koha pealt mitte. Kui on mingeid jamasid, siis need on üksikud tagasilöögid.”
Rüütli sõnul tasub silmas pidada ka seda, kui palju on Eestis jalgpallimängijaid. „Seda arvestades on igasuguseid probleeme ikka väga vähe. Ma usun, et olukord on parem kui mõnes teises eluvaldkonnas.” Oma rolli mängib skandaalide suure kella külge riputamisega ka meedia. „Ajakirjandus on suur jõud, nende kajastus määrab palju. Just selles mõttes, et seda kuuleb igast kanalist. Kui kuskil komistad, siis võtad neti lahti ja kõik juba kaagutavad. Ega ma ei õigusta kedagi, kes on eksinud. Nad saavad kindlasti oma vitsad kätte. Aga kes eksib seaduste vastu, nende jaoks on olemas kohtud, kus neid karistatakse. Ma ei näe midagi, mille pärast just jalgpalliinimesed peaks häbi tundma.”
