Tõnson pani maha vähemalt kolm kaalukat märki, mis tegid ta suureks. Need kolm märksõna oleksid Kalevlaste Malev Vabadussõjas, Kadrioru staadion ja Eesti mängud. Rääkimata tema juhirollist 1920. aasta Antwerpeni olümpiaks valmistumisel, Eesti spordi keskliidu ülesehitamisel, tegevusest kehakultuuri sihtkapitali eesotsas  või tööst Eesti olümpiakomitees.

“President Päts kartis Tõnsonit rohkem kui kõiki vabadussõjalasi kokku. See pidi olema tohutu vaimujõud, millega Tõnson suutis masse liigutada,” on öeldud tema kohta.

Spordiloolase Erlend Teemägi sõnul oli Tõnson suurejooneline spordijuht, raske on tema kõige olulisemat tegevust esile tõsta. “Võib-olla oli selleks hoopis spordiseltsi Kalev juhtimine,” lausus Teemägi.

Vabadussõja murrang

Kui Vabadussõjas 1918. aasta novembris kaitseliitu formeeriti, tekkis Kalevi meestel mõte moodustada oma väeosa. Moodustati rühm 15 mehest, kellega spordiõpetaja Anton Õunapuu hakkas võimlemissaalis harjutusi tegema.

Sõjaminister kindral Larka tegi seltsile ettepaneku moodustada sportlastest löökrühm. 22. detsembril asutati esimene rood kahe rühmaga. Õppusi juhtisid Tõnson ja Õunapuu. 27. detsembril said kalevlased Loksal oma tuleristsed.

2. jaanuaril 1919, kui venelased olid Tallinnast vaevalt 35 versta kaugusel, jaotati 127 kalevlast kolme rühma. Esimest juhatas Otto Tief, teist doktor Karell ja kolmandat Õunapuu. Kalevlaste Malev läks lahingusse lauluga “Viimse veretilgani tahame võidelda”. Kalevlased tõid Vabadussõtta murrangu, panid vaenlase pealetungi seisma.

13. juunil 1926 Kadriorus endisel Rohelisel aasal avatud staadioni eellugu ulatub samuti Vabadussõja aega, mil selle maa-ala lubas sportlaskonnale sõjas näidatud teenete eest riigivanem Konstantin Päts. Tõnson oli juba 1911. aastal käinud Peterburis staadioni ehitamise suhtes maad kuulamas, aga tsaarivõim keeldus.

Riigivanema lubatud maalappi hakkasid himustama ka hipodroom ja lauljate selts. 1923. aastal sõlmis valitsus spordi keskliiduga lepingu staadioni rajamiseks.

Et maakoht anti lepingu kohaselt Eesti lauljate liidule laulupidude pidamiseks, otsustati staadion ka vastavalt ehitada. Arhitekt Karl Burman kujundas staadionitribüüni sobivaks ka laululavana kasutamiseks.

1923. aastal toimus Kadriorus laulupidu. Algselt pidi staadion valmima 1924. aastaks, kuid ehitaja OÜ Sipelgas ei tulnud tööga toime. Tööde organiseerimise võttis enda õlule spordi keskliit Tõnsoniga eesotsas ning 1926. aastaks valmis Kadriorgu Baltimaade esinduslikem staadion.

Esimesed Eesti mängud

1934. aastal nädal enne jaanipäeva toimunud esimesed Eesti mängud ei olnud ainult üleriigiline võimlemispidu, vaid ka sportlaskonna oskuste ja võimete ülevaatus. Tõnson toonitas, et mängud tahavad olla ja on rahvuslik üritus, mille teostamiseks ühinevad ja on ühinenud kõik eestlased.

Mängudel osales üle 3000 võimleja ja üle 500 sportlase. Eesti mänge, mida paar aastat varem oli nimetatud Tõnsoni hullustuseks ja Idla utoopiaks, ülistati kõrgelt. Eesti Spordileht leidis, et spordi keskliit püstitas mängudega Eesti rekordi ning  Tõnson ja Idla maailmarekordi.

Eesti mängud jäid Tõnsoni sporditee krooniks. Järgmise aasta 5. jaanuaril ta suri 57-aastasena.