Tiit Kändler: Inimvõimetel pole piire, kuid piirid ise pole piiritud
Inimese võimete piiride küsimus pole uus, kuid inimene on alles suhteliselt hiljaaegu hakanud seda vaat et samastama sportlike võimete piiridega. Kui mitte minna kaugemale, siis vana testamentki tegeleb suuresti just inimese piiridega – kuhumaani need ulatuvad ja kust algavad jumalikud piirid.
Kunagi oli aeg, mil piisas, kui kaalu, pikkuse ja aja mõõtühikud olid seljatäis, päevatee ja söömavahe. Polnud vaja pisemaid jaotusi. Kui kreeklased oma olümpial võistlesid või siis roomlased Circus Maximusel hobustega võidu kihutasid, ei olnud neil vaja mingeid aja- või pikkusmõõdikuid. Oluline oli vaid see, kes tuleb esimeseks, teised ei huvitanud kedagi.
Siis hakati huvi tundma, millised on konkreetse inimese võimed teistega võrreldes, keda ta kunagi näinud pole. Ja nii tulid mängu kilogrammid, meetrid ja sekundid. Mida aeg edasi, seda täpsemaks läks inimese füüsiliste võimete mõõtmine. See polegi nii ammu, kui sekund oli vaja kümnenditeks jagada. Siis ei piisanud sellestki, ja nüüd mõõdetakse staadionidistantsi läbimise aega juba sekundi sajandikosa täpsusega. Pole võimatu, et tulevikus võetakse appi tuhandikud, miljondikud ja nõnda kuni Plancki pisima ajaosakeseni välja. Selles plaanis ei olegi inimvõimetel piire – alati võib imepisikese ajaosakese võrra veel kiiremini joosta.
Kui me vaatleme inimese võimete piire sprinteri mätta otsast, siis näeme, et piiride avardumine saab teoks teaduse ja sellele tugineva tehnoloogia tugeval toel. Kui Jesse Owensil oleks olnud 1936. aastal Berliini olümpial võtta tänapäevased jooksukingad või rajakate ja nüüdisteadusele tuginev treeningusüsteem ning võimalik tugevdada oma kurnatud organismi nüüdsete droogidega, võib-olla oleks siis Hitler hoopis hulluks läinud ja sõda olemata jäänud.
Tehnoloogiline laviin
Oma eluajal – oh, mis eluajal, piisab viimasest kümnest aastast – oleme näinud, kuidas meid ööpäev läbi ümbritsev tehnika on muutunud, muutes nii meie keskkonda ja ka meid endid. Ebaharilik ja imeline on saanud nii igapäevaseks, et me ei märkagi seda, olgu see siis kas või mobiilsidet vahendavate seadmete mõõtude vähenemine ühes võimaluste kasvuga. Ja siin ei saa kahelda, et just inimene on sellise peadpööritava tehnoloogilise laviini vallandanud, hoiab seda ülal ja kiirendab üha. Mis tekitab tunde, et inimvõimete piirid, kui need ka kusagil on, ei ole veel meie silmapiiril. Inimene on näidanud, et mingis mõttes on tema võimalikud piirid jumalikud, mis lubavad luua meist eraldi oleva ja paljuneva ning evolutsioneeruva maailma.
Toonane Glasgow ülikooli teaduse ja meditsiini eetika juhendaja-õppejõud Andy Miah kirjutas 2004. aastal oma raamatus „Genetically Modified Athletes” („Geneetiliselt muundatud sportlased”), et end geneetiliselt muundada lasta on iga inimese võõrandamatu õigus. Ja et kuna niikuinii ei ole võimalik eristada, kas mõni sportlane on end kuidagiviisi geneetiliselt muundanud või mitte, siis ei tuleks seda üldse kontrollida. Miah on maksimalist ja arvab sedagi, et dopingukontroll kaob varem või hiljem ajalukku. Tõepoolest, see muutub üha kallimaks, kuid ikka võib arvata, et uute ja end paremini varjavate ning organismi suurte koormuste talumisele kaasa aitavate droogide viies kolonn on sammuke ees neid jälitavate detektiivide luuresalkadest. Mis näitab, et siingi ei ole inimvõimete piirid kaugeltki veel käes.
Kuid inimese võimete piire saab laiendada ka traditsiooniliste meetoditega, mida on inimene näiteks välja arendanud põllumajanduses. Selektsiooni ja miks mitte ka aretamise teel. Eri indiviidide lihased näiteks on kohastunud kas lühikeseks ja kiireks või siis pikaajaliseks ponnistuseks, neil on küllaltki erinev biokeemia. Pole siis ime, et Kenya või Etioopia päritolu inimesed on suutelised jooksma pikemaid maid, jamaicalased jälle lühemaid. Robustselt öeldes on ühelt maalt võtta geneetiliselt üht tüüpi, teiselt jälle teist tüüpi inimesi.
Nii et kui vaatame inimese tegevust laiemalt, siis küll ei suuda meenutada ühtki autorit, kes väitnuks, et meie võimetel on piirid. Maailmakuulus füüsik Stephen Hawking nihutab piirid meist väljapoole, kinnitades, et varem või hiljem ilmub platsi olevus, kes kujutab endast inimese ja arvuti hübriidi.
Kuid minu meelest näitab meie võimete piiritust eelkõige see, kuidas on inimese enesetunnetus läbi aegade muutunud. Pole ju siiani lahendatud lihtne küsimus: kus ma olen? Kus on see ruumipunkt, kus ma olen? On see süda, kops, maks või aju? Ja kui aju, siis mis on tema osa ja selle osa alamosa.
Ikka tundub meile, et nüüd on see koht käes, aga siis tuleb ilmsiks jälle mingi uus fakt ja meie enese piir nihkub eest. Nihkub, kuni põrkub vastu looduse toimimist korraldavate seaduste müüri. Kus see aga asub, sellestki pole meil täpselt aimu.
