Tundsin, et see on kohutavalt suur au. Olin väga õnnelik... aga samal ajal olin ka tõsiselt närvis, sest tuli ju astuda nii suure rahvahulga ette. Teisalt on seda võimatu kirjeldada, kui elevuses ma olin ja mis tunne oli astuda olümpiastaadionile, näha seda publikuhulka ning seda, milline staadion avamise õhtul välja näeb. Enne seda olime teinud proove, kuid me ei osanud ette kujutada, milline võiks see õhtu olla.

••Räägi palun, kuidas sinust sai üks neist tulesüütajatest?

Umbes kaks nädalat enne tseremooniat helistas mulle üks korralduskomitee liige ja ütles, et neil on minu jaoks planeeritud väike roll avamistseremoonial. Kuna see oli üks korralduskomitee juhte ja mitte lihtsalt mingi tavaliige, sain aru, et asi on üsna tähtis, aga ta ei öelnud, mida ma täpselt tegema pean. Nad küsisid, kas ma oleks huvitatud, ja andsid päeva mõtlemisaega, lubasid järgmine päev tagasi helistada. Esiteks ma ei ela Londonis, vaid Põhja-Iirimaal Belfastis, teiseks teadsin, et mul on umbes samal ajal võistlused Hollandis, nii et ma pidin natuke mõtlema, kas ma saan üldse avamisel osaleda. Muidugi ma siis veel ei teadnud, mida tegema pean!