Turniiribridž: kas friikide harrastus või siiski sport?

Alaliidu president Sven Sester leiab, et turniiribridži vedav jõud on fanatism. Suurim mure on ka noorte vähene pealekasv.

Tavainimene ei tea bridžist rohkem, kui et see on üks kole raske kaardimäng. Peaministergi ei tea rohkem, sest alles hiljuti esitas ta avalikkuse ees retoorilise küsimuse: milleks turniiribridžile toetus, kas kaartide ostmiseks?

Sellepärast alustuseks üks hariv lõik. Tavaline roberibridž on kogu maailmas levinud ajaviitemäng või seltskondlik meelelahutus, mis ühendab kümneid miljoneid huvilisi. Turniiribridž väärtustab mängu sportlikku poolt. Õnnel (nn kaardijooks!) või hasardil pole seal kohta, paremad võidavad.

Esteedid keelduvad nimetamast bridži kaardimänguks. See olla mäng kaartidega, aga mitte mõni turakas. Juuksekarva lõhestades on neil õigus.

Eestis ajas turniiribridž juuri esimese vabariigi ajal, 1937. aastal õnnestus koondisel ära käia EM-võistlustel Budapestis. Bridžioskus oli Eestis tollal keskklassi seas ja kõrgemal levinud, kuigi mitte sel määral kui näiteks Suurbritannias, kus mängida oskasid pea kõik iseseisvasse ellu siirduvad kodanikud, vahest isegi mõni Liverpooli dokitööline. Agatha Christie kriminullid annavad bridži levikust saareriigis kujuka pildi.

Vene ajal kuuekümnendate lõpus lõi Eestis lõkkele bridžibuum. Mängiti kodudes, rannas, asutustes. Koolides korraldati bridžikursusi. Võistlusmängijad lõid oma liidu, peatselt võttis Eesti meistrivõistlustest osa üle 200 kuueliikmelise võistkonna. Turniiribridž oli kavas isegi kollektiivide võistlustel.

Ala õitses, kuni 1973. aastal sattus bridž koos naiste jalgpalli ja karatega NSV Liidus põlu alla. Eestis tuksus võistlusbridž keskastme parteibosside teadmisel vaikselt edasi. Tegemist oli ju spordikomitee liinis tulnud käsuga. Spordilehe bridžinurk pandi kinni, kuid supelrandades kodanikud miilitsad brid­žimängijaid ei tülitanud.

„Bridž oli pooleldi põranda all. Kuivõrd käsud-keelud tulid spordikomitee liinis, siis parteitegelased võtsid neid leigelt,” kommenteerib Eesti turniiribridžiliidu (ETBL) suurim töömesilane, peasekretär Aarne Rummel.

Kainenemine

Tasapisi hakkas bridživaimustus alla käima. Nüüdseks ühendab ETBL umbes 500 mängijat, neli korda vähem kui parimatel aegadel. Bridž vananeb, selle poole tuhande seas on heal juhul paarkümmend noort.

Kas noorte nappus ongi turniiri­bridži suurim mure? „Nii võib öelda küll,” nõustub alaliidu president Sven Sester, kes koos Vassili Levenkoga moodustab ühe koondise paaridest. „Noored veedavad küll iga päev tunde arvuti ees, kus bridžimänguks ja -õppeks hiilgavad võimalused, kuid muu tundub põ­nevam. Bridž pole telepärane, on reaal­ajas halvasti jälgitav. Ta pole atraktiivne,” tõdeb Sester.

President nimetab vajadusena noorte toomist mängu juurde. „Meil antakse bridžiõpet Kuressaare koolinoortele. Tugevaid mängijaid on tulnud Tallinna reaalkoolist. Alles äsja alustas Leo Luks Tartus bridžikursusi, mis on mõeldud küll rohkem tudengitele.”

Mitmetes suurtes bridžiriikides, näiteks Itaalias ja Poolas, on tavaline, kui mäng kuulub vabatahtliku ainena kooliprogrammi.

„Sellest hoolimata pean olukorda turniiribridžis normaalseks. Meil pole ühtki bridžiproffi ega litsentseeritud treenerit. Raha on alati vähe. Meie ainsaks edasiviivaks jõuks on mängijate ja korraldajate fanatism. Vaadakem võistluskalendrit! Mänguvõimalusi leidub üle Eesti pea igaks nädalavahetuseks,” hindab president.

Tasemelt kuulub Eesti Euroopas keskmike sekka, parima saavutuseni on jõutud bridžiolümpial, kus jagati üheksandat kohta. Siiski ei osale Eesti ei EM-konkurentsis ega brid­žiolümpial regulaarselt.

„Meie eelarves on kaks suuri­mat kuluartiklit osavõtt tiitlivõistlustest ja igakevadise Tallinna festivali korraldamine. Siin on käinud päris häid mängijaid,” osutab Rummel. Sester täiendab, et sõitude puhul on ka mängijad ise kassat täiendanud. „Peame olema kursis mujal toimuvaga,” lisab Sester.

Tugevamad Eesti bridžikeskused on Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Rakveres. Harrastajate arvu – pool tuhat – alusel kuulub Eesti turniiribridžis väikeriikide hulka. Nagu näiteks Läti ja Leedu, kus on pisut üle 200 harrastaja. Või suurriik Ukraina, kus on 110 mängijat. Võrdluseks: Soomes on neid 1670. Ka suurel Venemaal pole kuigi arvukalt mängijaid, kuid taseme poolest on venelased bridžis tippriike.

Eesti asub väikeriikide seas kolmandal-neljandal kohal. Kas koduseinad võiksid aidata, selgub 2012. aastal, kui on Eesti kord korraldada väikeriikide mängud.

Kas turniiribridž on friikide harrastus või sport, on ilmselt kõrvalise tähtsusega. Olulisem on, et ta pakub tegutsemisrõõmu sadadele.