Ülisümpaatne maailmameister Loeb
Mina panin Loebile silma peale neli aastat tagasi samas Soomes, kui ta seal oma esimest rallit sõitis. Erinevalt Prantsuse kogenud asfaldiässast Gilles Panizzist, suutis ta siis juba katsete teisel läbimisel sõita stabiilselt esikuuiku aegu. Sellest poisist tuleb veel tegija, mõtlesin siis.
Olen Sebastien Loebi näost näkku näinud kümneid kordi ja minu arvates on ta kogu MM-karusselli sümpaatseim sõitja. Alati sõbralik, viisakas ja naeratav. Annab meediale intervjuusid isegi hetkel, kui tal rallil kõige paremini ei lähe. Erinevalt näiteks bravuurikast Petter Solbergist, kelle meeleolud kõiguvad äärmusest äärmusesse.
Korralik lastetuba
Loeb on hea näide sellest, kuidas piloot ei lähe ennast täis ka pärast maailma tippu tõusmist. Ajakirjanikud mäletavad hästi tänaseid tippmehi, kes teel sinna meedia tähelepanu vajasid ja seetõttu kas või katsete vaheajal mobiiltelefoni kaudu intervjuusid andsid.
Tehasemeeskonda jõudmisel olid vanad sõbralikud suhted justkui ununenud. Loeb räägib alati. Inglise keeles veidi vähem, kuid koduses prantsuse keeles palju ja soravalt.
Peale selle, et Loeb on viimased kaks aastat vaieldamatult maailma parim rallisõitja, on ta minu arvates WRC sarja korralikuima lastetoaga piloot. Ta ei pööra nägu ära, kui fännid juhuslikult tema teele sattuvad. Pigem teeb ta nendega naerul näoga pilti.
Tänavu Soome etapil juhtusin Loebiga kokku ralli viimasel päeval, kui ta kiiruskatse vahel rehve vahetas. Kogu sagimise vahepeal leidis ta aega poseerimaks paaril korral koos toimunut jälginud fännidega viimaste eraalbumite tarbeks. Kiiduväärt suhtumine.
