Akadeemiline haridus on eeldus, et saada treeneriks. Alati on erandeid: näiteks August Sokk oli tipptreener, kellel polnud kõrgharidust. Erandid peavad jääma. Kuid vaid erandina. Praegu on nii, et kõrgharidusega treener on erand.

Atesteerimissüsteem ei ole kuidagi mõjutanud hariduse omandamist, sest mitte ükski kursus ega seminar ei asenda akadeemilist haridust. Treenimine ei ole vaid spordiala tundmine, teadma peab ka pedagoogikat, psühholoogiat ja füsioloogiat, mida ei saa 30 tunniga õppida. Kutsekvalifikatsioon kindlasti korrastab süsteemi, tänavalt laste ette tulla ei saa. Viisteist aastat tagasi oli küll nii, et kui muud tööd ei olnud, hakati treeneriks.

Kas kutsekvalifikatsiooni süsteem on kuidagi muutnud treenerite käitumist või soovi omandada ka akadeemiline haridus?

Olen korvpallis kümme aastat vastutanud treenerikutse jagamise eest. Meil on praegu kaks treenerit, kellel on neljas kategooria, kuid kellel pole kõrgharidust. Üks neist on Tiit Sokk, liidu ajal oli olümpiavõit võrdsustatud kõrgharidusega.

Paarkümmend aastat korvpalli mänginud Rauno Pehkal on näiteks kolmas. Ei ole võimalik, et keegi lõpetab kursuse ja saab kõrgema kategooria. Minu arvates ei ole õige lihtsalt kellelegi haridus anda.

Meil on seitsme aasta jooksul tulnud juurde üks viienda kategooria treener: Andres Sõber. Ja ega meil trügita ka, komisjon on otsustanud suunda hoida. Viienda taseme treeneriks ilma kõrghariduseta ei saa. Nagu ülikoolis: sa võid ju ülitark olla, aga kui sul kraadi ei ole, professoriks ei saa.

Mis on Eesti praeguse kehakultuurihariduse kitsaskohad?

Meie praeguse kehakultuuriharidusega on samuti nagu laia profiiliga põllumehega: tead natuke labidast ja natuke masinast, aga ei oska midagi. Kui bakalaureusekraadiga inimene ei tohi töötada õpetajana, ei tohiks ta ka treener olla. Kitsaskohaks on spetsiifiline erialane haridus, mida meie põlvkond veel sai.

Kuut sportmängu õpitakse nelja ainepunkti eest. Olen näinud tudengit, kes lõpetas ühes ülikoolis bakalaureuse ja tuli teise magistrisse korvpalli õppima, aga tal ei olnud õrna aimugi, mis see korvpall on. Mul poisid tegid siis Audenteses erialaeksamit, nad õpivad korvpalli 21 tundi nädalas. Minu jaoks on haridus devalveerunud, sest praktikat ei ole. Kust me teame, et see Jüri, kes on magistrikraadiga, sobib õpetajaks, kui ta ei ole seda varem katsetanud? Ülikool on väga teaduskeskne, praktika seal puudub. Mõtleme ka inimese seisukohast: ta läheb valge lehena kooli tööle ja avastab seal, et see töö käib talle üle jõu. Treener peab tunnetama protsessi.

Kas teie arvates on õpetaja ja treeneri palganivoo ühtlustamise nõue mõistlik?

Olen olnud Eesti meestekoondise peatreener, aga ma olen endiselt hingelt õpetaja. Treenimine tähendab seda, et mul on Madridi Reali või Barcelona meeskond, kus kõik mehed teenivad kümme miljonit, ja ma treenin neid heas mõttes kui ahve üheks tervikuks. Töö lastega on õpetamine.x