Igal juhul on ta MM ja ralli kõige kõrgem tase. Ma ei eita, et rallil on täna probleeme ja MM-karussell on suurtes muutuste keerises. Ilmselt on seda pikas perspektiivis vaja. Aga nii mustas valguses ma küll seda ei näe, et kõik on nagu hobivärk ja Eesti meistivõistlused oleks justkui MM-ist kõvemad.

•• Juunior-sarja pilootide eesmärk on WRC-sse jõudmine. Sebastien Loeb on sinna jõudnud, mullune juunioride maailmameister Daniel Sordo proovib tänavu kätt rohke sponsorraha toel. Mis varianti sina näed?

Ega muud teed pidi pole keegi ka WRC-sse eriti tulnud. Chris Atkinson tuli, aga väga suure summa abil. Kõrgel tasemel WRC-sarjas tehasekoha saamine on ülikeeruline. Nagu Mikko Hirvonen eelmine aasta näitas – kui sa isegi kõva sõitja oled, pead ikka sõitmiseks palju peale maksma. Ma loodan, et FIA saab aru – vaja on rohkem tootjaid, vaja teha autod odavamaks, koristada ära see kallis elektroonika, mida on autos liiga palju. Fakt, et autod on üle mõistuse kallid. Mida rohkem on elektroonikat, hüdraulikat ja aktiivasju, seda kallim on testida ja autot arendada. Pigem võiks ta olla rohkem mehaaniline. Selle poolt ma ei ole, et võimsust vähendada. Võimas auto liigub efektselt ja kiiresti ning toob publiku tee äärde. Seda rohkem tulevad välja ka sõitja oskused.

•• Kui suurt pealemaksmist Eesti potentsiaalne sponsoritering välja kannataks, et WRC-tiimis koht saada?

Kui Hirvonen pidi koha eest Fordis maksma üle 30 miljoni, siis ma ei kujuta ette, mis praegustelt juunioridelt võidakse küsida. 40-50 miljonit, mis on täiesti absurdne summa. Meie hooaja eelarve on üle viie miljoni krooni ja tiim teeb selle täitmise nimel kõva tööd. Kui kuskil tehasetiimis oleks koht saadaval, siis arvan, et Eesti sponsoritelt üle 15 miljoni välja ei pigistaks.

•• Sinu toetajate ring koosneb suures osas suurärimees Oliver Kruudaga seotud ettevõtetest, mänedĻer Aare Annus on samuti sealt. Kust selline tehing sündis?

Kui Suzukisse läksin, siis tuttavate kaudu tekkisid suhted Aare Annusega (Tallinna Piimatööstuse juht – toim), kes hakkas rallidel kaasas käima. Nii see läks. Nemad on kandnud põhiraskust, kuid partnereid on meil kokku 22.

•• Rallipisiku said sa isa käest, kuid millal mõistsid, et tahad rallit tõsiselt sõita?

See oli päris huvitav areng. Vaatasin väikselt, kuidas isa kodus garaažis mootorit putitas. Kuna ta tegi seda sageli õhtul hilja, siis magasin garaažis poole ööni. Kui 14-aastane olin, tuli isal mõte, et nüüd lähme noorterallile. Olime ema tänavasõidu Peugeot’ga kuskil keskel. Vaikselt tegime edasi, kuni ma noortemeistriks tulin.

•• Sinu aeg algas 90-ndate aastate keskel, kui Eesti rallis oli sügav mõõn.

Jääradadel, kus me vennaga osalesime, oli rahvast palju, sest see oli üsna odav. 96. aastal ütles isa, et nüüd läheb tõsisemaks sõitmiseks. Rentisime ühe rallisõiduks kohendatud Lada Samara. Sealt tuli mõte endale päris ralliauto ehitada ja nii sai soetatud Samara, mis oli vaja ümber ehitada. Isa aitas tingimusel, et raha temalt ja töö minult. Mistõttu meil läks selle auto ümberehitamisega päris pikalt, sest keevitada ja värvida ma ei osanud. 98. aasta suveks saime ta lõpuks valmis.

•• Oli sul alguses mõni iidol ka? Ivar Raidam äkki?

Markko läks siis ees päris suure hooga ja vaatasin ikka teda. Ega ma alguses paljust unistanud, tähtis oli Eestis hakkama saada. Samara sai kahe aastaga tühjaks pigistatud ja kolmas läks inertsist, sest paremat varianti polnud. Siis tekkis onul mõte Toomas Kitsinguga rääkida. See viis asja teisele tasemele.

•• Mis must kass teie ja vana mänedĻeri Toomas Kitsingu vahelt läbi jooksis?

Otsest musta kassi sealt läbi ei jooksnud. Kui oleks hull probleem olnud, küll me oleks sellest siis rääkinud. Kuna Kalevi, Tallinna Piimatööstuse ja Kohukese grupp on 2003. aastast minu projekti palju raha investeerinud, siis tahavad nad ise seda juhtida.

•• Sul on hooajal kümmekond rallit. Millest koosneb sinu tavaline päev Eestis?

Käin jõusaalis ja jooksmas, mängin squashi ja käin venitustrennis. Kokku kulub sellele päevas kolm tundi. Edasi auto kujundamised, ajakirjanike, tiimiga, sponsoritega suhtlemised. Trenniautot peame koos

mehaanikuga korras hoidma, treeningud ja radade kinnipanemised. Tegelen muudegi asjadega, kuid needki on ralliga seotud – noortesari, Urmo Aava karikas, järelkasvu õpetamine jms.

•• Kuidas mõjus sulle esimene raske avarii?

Rallisõitja karjääris on esimene laks päris oluline. Mul oli see Samaraga, mille sisuliselt maha kandsime. Ühes kurvis läks rehv puruks ja auto ei keeranud. Panime otse kändudesse. Hoog väga suur ei olnud, sõitsime kaheksakümnega puusse. Mul oli kaelavigastus ja venitused. Ehmatas ära, et kui juba 80 pealt nii juhtub, siis mis suurema kiirusega saab. Siis hakkasin aga uuesti sõitma, sest nii tulebki välja, et kas sa suudad peale sellist laksu enam kiiresti sõita. Ja kui siis ka veel laks tuleb, peab ikka edasi sõitma. Nii lõpetada ei saa.