Uued tuuled korvpalliliidus: Eesti koondisesse kahe aastaga kodustatud võõrmängija
Kodustatud mängijad on Euroopa korvpallis saanud üsna tavapäraseks nähtuseks. Viimasel EM-il suurüllatusena poolfinaali murdnud Makedoonia vägesid juhtis ameeriklasest tagamängija Bo McCalebb, omad täiendused olid Bulgaarial, Bosnial ja Hertsegoviinal, Gruusial ja teistelgi. Lisaks lubab ka rahvusvahelise korvpalliliidu FIBA reegel vähemalt ühe välismaalase kodustada.
Teema, kas Eesti koondis peaks minema sama rada ja lahendama kõige pitsitavama küsimuse ehk tooma siia välismaalt mõne võimsa keskmängija, et nii oma mängutaset parandada, on korvpalliperes ja ühiskonnas ringelnud pikka aega. Pole erandiks tänavunegi suvi, mil koondis näitas valiksarjas head mängu, ent EM-ile pääsemisest jäi siiskiveidi puudu.
Aasta lõpus korvpalliliidu presidendiks pürgiv Atso Matsalu ei ole teinud saladust, et välismängija kodustamine on temagi eesmärk. „EM-valikmängud läksid väga hästi. Meil oli üle pikkade aastate tiim, kes võitles iga palli eest, aga kui tahame natukene suuremat mängu mängida ja mitte jääda finaalturniirilgi autsaideriks, nagu 2001. aastal, kui saime täieliku kitli, siis on vaja suuremat keskmängijat,” kommenteerisMatsalu.
Vaja mehemürakat
Tema sõnul vajaks koondis kuni kahte 210 sentimeetri pikkust mehemürakat. Karm reaalsus on paraku see, et Eestis ühtegi koljatit praegu ei ole ning korvialuse haprust näitasid ka valikmängud, kus Janar Talts, Kristjan Kangur ja Reinar Hallik pidid endast tunduvalt suuremate meestega võitlema. Paraku ei paista päästerõngast ka noorteklassidest sirguvat.
Seega tahabki Matsalu presidendiks valituna tuua järgmiseks täiemahuliseks valiktsükliks ehk 2014. aastaks Eestisse ühe korvialuse mängija.
Paraku sõnades ilusana kõlavat eesmärki on väga raske saavutada, sest erinevalt näiteks eelmainitud Gruusiast ei ole meil topeltkodakondsus lubatud.
Seega peaks siiatulev mängija loobuma oma senise kodumaa passist, kuid isegi selle suure tõkke ületamisel seisab tee peal veel ohtralt takistusi. Kodakondsuse seaduse kohaselt peab välismaalane olema enne kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamist elanud Eestis elamisloa või -õiguse alusel vähemalt kaheksa aastat, sellest viimased viis püsivalt.
Teine võimalus on kodakondsus anda eriliste teenete eest, milleks peab sooviavalduse esitama vabariigi valitsuse liige ja valitsus selle ühiselt kinnitama. Viimase kahe aasta jooksul pole aga ühtegi avaldusesoovi rahuldatud. Veidi enne seda anti sportlastest eriliste teenete eest kodakondsus Venemaa kõrgushüppajale Tatjana Kivimäele (aastal 2008), kes aga ei olnud nõus loobuma oma Vene kodakondsusest. Sama juhtus aasta hiljem, kui Eesti kodakondsuse saamisele oli lähedal iluuisutaja Caitlin Mallory, ent ka tema ei olnud nõus oma USA passist loobuma.
Reformierakonda kuuluva Matsalu sõnul, on ta mitme parlamendiliikmega korvpalluri kodustamise teemal rääkinud ning neile spordimaailmas toimuvaid arenguid selgitanud. „Teema vajab selgemat läbirääkimist, aga siiani olen saanud põhimõttelise toetuse ning otsest vastuseisu ma kuulnud ei ole. Juhul kui mind korvpalliliidu presidendiks valitakse, tõuseb teema kindlasti rohkem üles,” lubas ta.
Eesti korvpallikoondise mänedžer Keio Kuhi osutas tänavusele valiksarjale ning rõhutas, et nii Iisrael kui ka Montenegro olid oma ridu naturalisatsiooni teel kodakondsuse saanud palluritega täiendanud. „Välisjõu toomise kasuks räägib meie korvpalli minevik. Peame samuti otsima variante, kuidas oma koondist tugevdada,” selgitas ta.
Kuhi peab koondisele sobiva välismängija leidmiseks vajalikuks koostööd klubidega.
„Vägisi ja kiirkorras ei saa kedagi siia tuua,” ütles ta. „Klubi mängudes selguks, kas korvpallur sobib meile, kas ta kohaneb keskkonnaga ja tahab Eestisse jääda,” sõnas Kuhi.
1993. aastal EM-il kuuenda koha saanud Eesti koondist juhendanud Jaak Salumets ütles, et edasine tegutsemine sõltub koondise püstitatud eesmärgist. „Kõigepealt peame endale selgeks tegema, mida tahame saavutada,” lausus korvpalliliidu juhatusse kuuluv Salumets. „Kas soovime tõusta oma jõududega nii kõrgele kui võimalik või tahame suures mängus kaasa rääkida. Kui tahame suurt mängu mängida, tuleb abijõud leida.”
Annaks käike juurde
Koondise peatreener Tiit Sokk rõhutas juba 2009. aastal, et korvialuse tugevdamiseks on vaja sisse tuua mõni välismaalane. Sama meelt on ta nüüdki. „See annaks meile käike juurde. Ründest ma ei räägigi, aga just ka kaitse poole pealt,” rääkis Sokk. „Praegu peame kaitses nii palju agressiivsemad olema, kuna meil pikka pole, aga siis saaksime teistmoodi mängida. Just taolise satsi nagu Montenegro vastu oleks olnud hea teisiti mängida.”
Sokk näeks ideaalvariandis siia mõne noormängija toomist, kelle oskusi aastate jooksul pidevalt arendada. See variant nõuaks aga sarnaselt koondise mänedžeri Kuhi ideega tihedat koostööd Eesti klubidega, kes pallurile ka regulaarse mänguaja võimaldaksid.
Välismängija kodustamisega on põhimõtteliselt nõus ka koondise abitreener Andres Sõber, ent realistiks jäädes rõhus ta siiski kogu protsessi keerukusele, mille lahendamiseks on vaja nii inimesi kui ka raha. „Kuidas sa ikka kodustad – annad pappi, aga kus seda raha võtta? Meie korvpallis ei ole paha seis, mida valikmängud ju ka näitasid – miks ei peaks [Joosep] Toome, Hallik ja Talts veel kolm-neli aastat niimoodi jõudma. Noorematest on [Rauno] Nurger andekas kutt ja keegi tuleb kolme-nelja aasta pärast taas esile,” arutles Sõber. „Keskpäraseid pikki ei ole vaja, aga kui tahame head, siis võtame kohe Dwight Howardi ära ja paneme Eesti Põlevkivi panti ja Silmeti kah veel otsa,” lisas ta.
Kahju ei teeks
Jäädes siiski realistlikumaks ning heites kõrvale mõtte maailma tugevaima korvpalliliiga NBA kõige võimsama tsentri liitumisest Eesti korvpallikoondisega, on ühe võimaliku variandina viimasel ajal räägitud Kalev/Cramo tsentrist Bamba Fallist.
Atso Matsalu vaatab ka Ukraina, Valgevene ja Venemaa suunas. „Seal on sihvakaid 2.10 pikki mehi küll. Nende kõige paremaid me muidugi ei saa, aga läbi suhete ja läbirääkimiste on võimalik mehi leida küll,” lausus ta.
Koondislastest leidsid nii Kristjan Kangur kui ka Siim-Sander Vene, et pika mehe lisandumine meeskonnale kahju ei teeks.
„Hetkel meil teda ei ole ja siis kui ta peaks tulema, eks siis on näha, kas see on see päästeingel või mitte,” sõnas koondise kapten Kangur.Eelnev kogemusSergei Babenko aitas Eesti EM-il kuuendale kohale
1989. aasta suvel langes Kalevi meeskonnale keskmängijat otsinud peatreeneri Jaak Salumetsa ja abitreeneri Riho Sooniku valik NSV Liidu koondisse kuulunud Sergei Babenkole, kes oli valmis Leningradi Spartakist lahkuma.
Kuigi 207 cm pikkuse korvpalluri Achilleuse kõõlus nõudis pärast kahte operatsiooni pidevat järelravi, nägi Salumets temas professionaalsele klubile olulist täiendust. See otsus sattus kriitika alla. Salumets sai ka ähvarduskirja, kus teda nimetati reeturiks.
„Minu esimese mängu ajal Alma-Ataga karjuti midagi tribüünidel ja ütlesin pärast võitu Jaagule: „Kui sul tekib minu tulekuga probleeme, võime veel kord asja arutada. Jaak vastas: „Ei, ära ela seda üle. Need on minu probleemid,”” meenutas Babenko toonast aega.
Aasta hiljem liitus Kaleviga ka ameeriklane George Jackson, millele enam vastuseisu polnud. Meeskond krooniti 1991. aastal viimaseks N Liidu meistriks. Järgmisel kevadel andis Mart Laari juhitud valitsus Babenkole eriliste teenete eest Eesti kodakondsuse ja ta esindas Eesti koondist ka olümpiavalikturniiril. 1993. aastal sai Eesti koondis EM-i finaalturniiril kuuenda koha.
