Kuid Veerpalu juhtumiga on seotud eetika ja moraal. Valetamine kriibib koledasti kõrvu. Enamgi, avalik valetamine ja variserlikkus näib saavat Eesti (spordi)elu lahutamatuks osaks.

Valetamine on muidugi sama vana kui inimkond. Eesti ühiskonnas, naljakas küll, on see nähtus muutunud kõneväärseks alles lõppenud talvel. Meie spordisõbrad tunduvad küll kannatliku meelega, kuid äkitselt hakkas üle viskama.

Näiteks. Mõned laskesuusatajad esitasid oma liidu juhatusele palve, milles palusid kaaluda lätlase Jekabs Nakumsi kandidatuuri koondise peatreeneri kohale. Alaliidu juhi Aivar Nigoli teada pole sellist palvet tulnud ega olnud. Aasta tagasi olid mõned koondislased soomlase Asko Nuutise kandidatuuri poolt, kuid nii toona kui ka nüüd valiti väärikale tööpostile Maris Cakars, ka lätlane. Ka tollal väitis Nigol, et juhatus pole sportlastelt saanud mingit kirja, kus Cakarsi ebasobivust nenditakse.

Eelmise aasta lõpus kõneldi Eestimaal peatreeneri Mati Alaveri siirdumisest Venemaa suusaliidu teenistusse. Ainsad, kes oma mitteteadmist avalikult kinnitasid, olid meie suusaliidu juhid. Ent need olid vaid hambasse puhumised, pisivaled.

Karmiks läks asi veebruaris, kui Alaveri ja suusaliidu selgitused Veerpalu haiguse, MM-ist eemalejäämise ja lõpuks karjääri äkilise lõppemise kohta olid auke täis. Faktide ja kommentaaride omavaheline sobimatus viitas muule. Hulk aega valetati ja vassiti, suusajuhid suutsid Veerpalu positiivsed dopinguproovid kalevi all hoida aprilli alguseni, kuigi asi oli selge juba enne Holmenkolleni MM-i. Enam pole mõtet kõnelda hädavaledest ja halbadest valikutest. Minu meelest sülitati spordihuvilistele näkku. Need kümned tuhanded, kes on Eesti suusatajate saagat ligi paarkümmend aastat jäginud, on petta saanud. Seejuures eriti jõhkral moel. Paralleel: törkeä petos ehk jõhker pettus on see termin, mille alusel Soome dopingusuusatamise arhitektid veel kümme aastat pärast silmi avanud Lahti MM-i kohtu all on.

Kes võtab vastutuse?

Meil ei ole kohtu all keegi. Suusaliit kuulutas, et võtab vastutuse. Seni ei ole keegi tagasi astunud, esialgu piirduti ebamäärase lubadusega oodata ära rahvusvahelise suusaliidu 5. juuni dopingukolleegiumi otsused. Ametis on ka peasekretär Jüri Järv, kes sobib ideaalselt patuoinaks, sest otsuseid teeb suusaliidus väga kitsas ring inimesi, nn juhatuse tagatuba, kuhu peasekretär vist ei kuulu. Juhatuse suuremat ringi tähtsatest otsustest ei informeerita.

Klassikast abi otsides: juhatus on suusaliidus vaid suitsukatteks, kogu asja juhib seal keegi kondine vanamutt, keda nad keldris hoiavad.

Vajalikud paberid on FIS-i ära saadetud, ent hämamine jätkub. Teadlased ja praktikud, kes praegu Veerpalu toetavaid argumente otsivad, hoiavad oma nimed saladuses. On see siis tõesti riigisaladus?

Ent leidub ka teistsuguseid ja autoriteetseid arvamusi. „Minu usaldus (suusaliidu suhtes) ei muutu. Kui nad ka kõik jäävad, ei ole mul neile etteheiteid.” Niisugune on väljavõte talimängude medalimehe Allar Levandi usutlusest Delfile. Levandi soovitab üldse juhtunu pärast mitte nii väga põdeda. Eksmeistri suhtumine on läbini pragmaatiline. Küllap koges Levandi maailma kahevõistluse tipus olles midagi sellist, mis vabastas ta igasugustest illusioonidest.

Ka ajakirjaniku amet teeb küüniliseks. Kui meelde tuletada ühe küsitluse tulemusi laias ilmas, siis 91,4% tippsportlastest on valmis saavutusvõime tõstmise nimel sööma mida tahes. Neljapäeva öösel ristteel on neil juba käidud ja Vanatühjale kolm tilka verd antud. Mõnikord tuletatakse meelde USA tippkergejõustiklast Marion Jonesi, kes pisteti dopinguasjus valetamise eest mõneks ajaks türmi. Täpsustagem: Jones pandi kinni vande all valetamise eest. Meie omad võivad aga jama edasi ajada?

Ma ei filosofeeri teemal, kas õilsatel eesmärkidel võib valetada. Kõnealune valede jada ei puuduta eksistentsiaalseid teemasid – kui selleks mitte pidada Eesti tippspordi olemasolu. Veerpalu juhtum riivas hoolimata selle lõpust meie spordi usaldusväärsust väga tugevalt.

Mäletan, kuidas Kristina Šmiguni positiivne A-proov ajas marru salga teadlasi ja praktikuid, kes püüdsid tõestada: suusatajal on eriline organism. Ka Veerpalu puhul istuti sama hobuse selga. Analoogia põhjal: ehk tasub eri alade koondiste tasemel välja selgitada, kui palju on meil erilise organismiga tippatleete. Teaks ka tulevikus valmis olla.