VALLUTUS: meie alpinistid tahavad eesti rekordile lisada 700 meetrit
Eestlased Maa katusel
Kaksteist eesti alpinisti plaanivad septembris vallutada kahekuulise ekspeditsiooni käigus esmakordselt üle 8201 meetri kõrguse Cho-Oyu mäetipu Himaalaja mäestikus.
BETTY ESTER
"Selline vallutus keerab uue lehekülje eesti alpinismi ajaloos, sest seni pole eestlased üle 8000 meetri roninud," selgitas tulevase ekspeditsiooni juht Tõivo Sarmet. "Maailmas on 14 üle kaheksakilomeetrist mäge, millest kümme asuvad Himaalaja mäestikus."
Cho-Oyu (8201 m) vallutati esmakordselt 1954. aastal ja ta on kõrguselt kuues tipp Himaalajas. Maailma kõrgeimast tipust Mount-Everestist on Cho-Oyu (hääldus: tsho-oiu) üle poole kilomeetri madalamal ning asub selle vahetus läheduses, Nepaali ja Tiibeti piiril.
"Tahame Cho-Oyu-le läheneda Tiibeti-poolsest küljest," sõnas Sarmet. Enne põhironimise algust tehakse kümnepäevane matk Mount Everesti jalamil, valmistumaks kunagi maailma kõrgeima tipu vallutamiseks.
Kogu ekspeditsiooni kestvuseks on määratud ajavahemik 10. septembrist 10. novembrini. Ekspeditsiooni liikmeteks on Tõivo Sarmet (ekspeditsiooni juht), ülo Kivistik (arst), Jaan Künnap (operaator ja fotograaf), Ivo Goldi, Ivar Lai, Peedo Nelke, Enn Nõmmik, Raivo Plumer, Margus Proos, üllar Põld, Tarmo Riga ja Arne Sarapuu.
Ronida plaanivad eestlased Himaalajas telkkondade kaupa, kus igas grupis on paar-kolm meest. Gruppide moodustamisel lähtutakse võrdsest ronimiskiirusest. Kuigi alpinistid tegelevad aastaringselt füüsilise ettevalmistusega, tuleb kohapeal läbida ettevalmistusprotsessi tähtsaim faas - kahenädalane aklimatiseerumisprotsess, harjumaks vähese hapnikuga kõrgetes mägedes.
Sarmeti sõnul on aklimatiseerumisprotsesse kahesuguseid - alpi ja himaalaja stiil. Alpi stiili puhul ronitakse baaslaagrist kilomeeter kõrgemale ning elatakse seal, kuni peavalu ja muud tervisehäired taanduvad. Tõhusama himaalaja stiili puhul ronitakse samuti kilomeetri võrra üles ning pärast ööuinakut minnakse tagasi allapoole taastuma.
Lisaks ronimisvarustusele võetakse kaasa tuulekindlad telgid ja nn tipusöök, milleks on kerged toidud nagu kiirkeedunuudlid, kartulipudru pulber ja jõujoogi pulber. Joogivett tuleb sulatada lumest ning toitu valmistatakse mini-gaasipriimustel.
Sarmeti arvates ei jõua kõik grupiliikmed tippu välja, sest lisaks heale füüsisele vormile mängib olulist rolli ka psüühiline seisund. "Eelkõige on vaja olla kannatlik, kuid mõnel ei pea närv vastu ning leitakse endal mingi viga," räägib Sarmet kogemustest. "Viga hakatakse üle paisutama ja tipp jääbki nägemata, mees tuleb tagasi alla saata."
Nepaali valitsuse poolt on ette kirjutatud nõue, et mägironijate grupis võib olla maksimaalselt tosin liiget. 140 000 krooni mäemaksu kehtib nii ühe kui ka kaheteistliikmelisele grupile võrdselt. "Nepaalis on igal kõrgel mäel maks peal, Euroopas raha ei taheta, aga Ameerikas nõutakse looduskaitse külastusmaksuks sada dollarit inimese kohta," teab Tõivo Sarmet.
Maailmas pärinevad esmateated mäetippude vallutamisest 1358. aastast, kui Bonafacio Rotario tõusis Alpides 3538 m kõrgusele mäetipule. Seda mäge olid juba 11. sajandil üritanud vallutada benediktiini mungad. üle neljasaja aasta hiljem sai alguse Eesti ja Venemaa mägironimise ajalugu. 1829. tõusis Tartu ülikooli professor J. J. F. Parrot Suur-Araratile (5165 m).
Viimati vallutasid eestlased selle aasta veebruaris Ameerika kõrgeima mäetipu Acongagua (6960 m). Suurimaks saavutuseks on eestlastele seni jäänud Kommunismi mäetipu (7495 m) vallutamine Pamiiris.
27. aastase alpinististaazhiga Tõivo Sarmeti sõnul on väike ajaline vahe vallutuste vahel füüsilisele vormile parem. "Kui paus osutub pikemaks kui kaks kuud, tuleb hakata uuesti aklimatiseeruma," sõnas Sarmet. Takistusteks osutuvad tavaliselt ajanappus ja rahapuudus. Tulevase ekspeditsiooni eelarveks on miljon krooni, mis kaetakse sponsorite abiga.
Patrooniks on Tallinna linnavalitsus ning seega võetakse mäetippu lisaks sini-must-valgele kaasa ka Tallinna lipp.
