Vilve Maremäed lahutas maailmarekordist 24 sentimeetrit
Pool sajandit tagasi kuulus neiuohtu tartlanna maailma kuue tugevama kaugushüppaja ja kaheksa tugevama viievõistleja hulka.
Kaksteist hooaega järjest (alates 1954) valitses ta kodusel kaugushüpperajal, kaasmaalaste ees kaotuskibedust tundmata. Tema 1957. aastal hüpatud 6.11 jäi maailmarekordist maha vaid 24 sentimeetrit. Samast aastast pärineb ka tema ainus suurvõit, kui ta tuli esikohale III maailma noorsoomängudel.
Kiire arenguga sportlast saatsid aga järgnevatel aastatel korduvad vigastused, mis ei võimaldanudki Maremäel oma tegelikke võimeid lõpuni avada. Nii on ta üks nendest meie kergejõustikutähtedest, kes ennast ei realiseerinud.
“Kõik jäi ikka pigem vigastuste, mitte kommunistliku reÏiimi taha. Igal suvel tõusin kuue meetri vormi ja siis hakkas jalanärv tunda andma. Nii jäi suurtel võistlustel käimata, õiged rekordid tegemata,” vaatab Maremäe tagasi oma tippspordiaastatele.
Anne või töökus?
Lisaks spordile end keemikuna teostanud Vilve Maremäe jälgib
huviga praeguste tegijate ponnistusi ja elab neile kaasa. Kuigi ta tunnistab, et kokkuvõttes pole Eesti naised peale ühe-kahe erandi suutnud tippspordis läbi lüüa, loodab ta uuest rekordiomanikust Ksenija Baltast mõndagi.
“Paistab, et Balta on võimekas tüdruk, annaks jumal, et ta edasi areneb. Nagu Eestis tavaks, on temagi kaugushüppajaks saanud mitmevõistluse kõrvalt. 6.80 on hea positsioon, kust edasi minna,” arutleb Maremäe. Samas nentides, et ta kahjuks ei näinud rekordhüpet.
“Praegu on ta veel küll ebastabiilne, kuid selles vanuses on see ka loomulik. Aga oskus kiirust ära kasutada on tal olemas. Peaasi, et hüppetehnika kiiruse kõrval säiliks.” Maremäe kiidab tänini eksrekordinaise Anu Kaljuranna hüppetehnikat.
Enda sporditeest rääkides sõnab Maremäe, et ju siis oli temas paras kogus annet, et ta juba noorteklassis Eesti rekorditähist hakkas nihutama. Võistlustele jõudis Tartu 2. keskkoolis õppinud tüdruk, kelle isa 1950. aastal Siberisse küüdidati, esmakordselt 1952. aastal. “Ei mäleta isegi, kuidas see juhtus. Koolist saadeti võistlema...” meenutab Maremäe.
Kergejõustikutreeninguid alustas ta 13-aastaselt ja edu oli kiire tulema.
Esimese täiskasvanute Eesti rekordi püstitas ta kaugushüppes juba 16- aastaselt, hüpates 1954. aasta suvel Leningradis 5.69. See tulemus andis talle võidu üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil. Seda esikohta kaitses ta kaks aastat hiljem 5.79-ga Moskvas.
“Mul oli loomulikku kiirust, hüppevõimet, olin mitmekülgne. Võistlesin edukalt ju ka iluuisutamises,” põhjendab kaks korda N. Liidu koondises võistelnud sportlane oma kiiret arengut.
Maailma kuues
Vilve Maremäe hiilgeaastaks kujunes 1957, kui ootamatult kiiresti varises ka kuue meetri joon. Maremäe poolt 11. juulil Leningradis hüpatud 6.11 jäi maailmarekordile alla vaid 24 sentimeetrit. Saavutamise hetkel oli see maailma kolmas tagajärg, hooaja lõppedes kuues.
“Nüüd on see siis sündinud! Kuue meetri piir, mida meie naiskaugushüppajad aastakümneid asjatult ründasid, on lõpuks ometi ületatud. Kangelaseks osutus Vilve Maremäe. Leningradis toimunud N. Liidu kõrgemate koolide spartakiaadil saavutas ta tagajärjeks 6.11!” kirjutati Kehakultuuris.
Maailma edetabel nägi välja selline: 1. Kazmina (N Liit) 6.28, 2. Krzesinska (Poola) 6.27, 3. Weigel (Uus-Meremaa) 6.23, 4. Bõstrova (N Liit) 6.17, 5. Seonbuchner (Saksa FV) 6.15, 6. Maremäe 6.11.
Muide, viievõistluses oli Maremäe 1957. aastal 4441 punktiga maailma seitsmes, kusjuures temast eespool olid viis venelannat ja sakslanna Eiberle. Kaugushüppes maailma noorsoomängudel 5.87-ga kulla võitnud Maremäe saavutas viievõistluses 4413 punktiga hõbeda. Seejärel pandi tubli spordikangelanna koduses pressis luuleriimi: “On Vilvel “kuld” ja on ka “hõbe” – kaks medalit on Maremäel!”
Kuigi Maremäe alistas eri jõuproovidel kõik omaaegsed maailma tipphüppajad, ei lasknud jalahäda tal korralikult lõpetada ühtegi hooaega. Kahel olümpial (1960 ja 1964) Liidu koondise kandidaat olnud Maremäe arvab, et sai oma kroonilise jalanärvipõletiku noorteklassis, kus nõuti pärast trenni külma du‰i all käimist.
“Seda ei tohi pärast trenni küll kindlasti teha. Nüüd imestan ja vaatan, kuidas meie noored on võtnud Ameerikast üle rinnasärgid. Hüppavad ja jooksevad, seljad paljad, aga me elame ju põhjamaal, mitte Californias. Sealt need külmetused ja haigused alguse saavadki. Õnneks vähemalt kettaheitjad-mehed oskavad endal riideid seljas hoida,” imestab Maremäe.
Eluloolist
Vilve Maremäe–Nummert
Sündinud 30. jaanuaril 1938
Viljandimaal Umbusi külas
Lõpetanud TRÜ keemiaosakonna
Alates 1954 harjutas Fred Kudu õpilasena
Alistas esimese eestlannana kaugushüppes 6 m joone (6.11 – 1957)
1957. aastal kaugushüppes maailma edetabeli kuues, viievõistluses seitsmes
1957 maailma noorsoomängude võitja kaugushüppes ja teine viievõistluses
1954–1965 27-kordne Eesti meister
Eesti rekordeid püstitas 19 korda
N Liidu koondises 2 korda
Isiklikud rekordid:
100 m 12,1 (1957)
80 m tõkkejooks 11,2 (1964)
Kaugus 6.14 (1960)
Viievõistlus 4441 (1957)
