Kas vastab tõele, et teie põhitöö on seotud ainult Zlatan Ibrahimovićiga?

Jah, Aftonbladetis on minu tööks põhiliselt Zlatanist kirjutamine. Vahel kirjutan ka kolumne ja jaanuari lõpus hakkab iga kahe nädala tagant lehe netiversioonis olema Zlatani-teemaline teleprogramm. Selle kokkupanekuga ma praegu tegelen ja see on väga suur projekt.

Milline imeline töö – Zlatani-erikorrespondent!

See on tore töö, aga eks seegi võib vahel olla mõneti tüütu ja igav.

Milline teie tavaline töönädal välja näeb?

Sõltub asjaoludest. Tavaliselt uurin netist uudiseid ja lappan lehed läbi, käin pressikonverentsidel, reisin koos meeskonnaga mängudele. Üks päev on ühesugune, teine teistsugune.

Kuidas sai teist üldse ajakirjanik ja mismoodi jõudsite oma praegusele töökohale?

Minust sai ajakirjanik 19 aastat tagasi. Õppisin kõigepealt ülikoolis ajakirjandust ja kui lõpetasin, läksin tööle toonasesse Rootsi suurimasse päevalehte Expressenisse. Töötasin uudistereporterina, kirjutasin erinevatest asjadest: poliitikast, kuritegevusest jne. Kui olin 27-aastane, sain Expresseni Londoni erikorrespondendiks ja kolisin Inglismaale, kus mul tuli samuti kajastada erinevaid uudiseid, aga ka sporti. 2002. aastal lahkusin Expressenist ja läksin Itaaliasse, kus töötasin paar aastat vabakutselisena. Kümme aastat tagasi pakuti mulle tööd Aftonbladetis ja ma hakkasin spordiajakirjanikuks, kirjutades peamiselt rahvusvahelisest jalgpallist, aga ka teistel sporditeemadel.

Selleks ajaks olin tüdinenud kirjutamast pidevalt koledatest teemadest, nagu kuritegevus, teadsin, et tahan kirjutada ainult spordist. Kui Zlatan Ibrahimović 2004. aastal Juventusesse siirdus, saatis ajaleht mind temaga kaasa. See oli loogiline valik, sest ma räägin puhtalt itaalia keelt ja olen töötanud ka Gazzetta dello Sporti (Itaalia spordileht – A. S.) Skandinaavia korrespondendina. Nii see läks. Alguses ei olnud mul Zlataniga häid suhteid, talle ei meeldinud ajakirjanikud ega ka Aftonbladet.

Aftonbladet ja Zlatan läksid vist ühe ammuse artikli pärast tülli? Kuidas teie suhtlus siis välja nägi, kas ta keeldus teiega rääkimast?

Jah, ta ei rääkinud mitte kellegagi Aftonbladetist. Mõnikord me vaidlesime selle üle. Ütlesin talle: hea küll, sa ei taha minuga rääkida, aga sa pead ikka olema viisakas ja käituma korralikult, sest ka mina olen inimene. Selline asi meeldib Zlatanile, kui sa iseloomu näitad. Vahepeal olin lapsepuhkusel ja kui ma 2010. aastal tööle tagasi tulin, oli tema Afton­bladetisse suhtumine leebunud ja ta hakkas minuga normaalselt suhtlema. Siis mängis ta juba Milanis.

Kas tema usaldust võita oli keeruline?

Mitte väga. Ta nägi, et mul oli paljudega Milanis head suhted ja et ma olen tõsine ajakirjanik. Nüüd räägib ta minuga rohkem kui teiste ajakirjanikega.

Kui palju see teid häiris või solvas, kui ta teiega suhelda ei tahtnud või teile halvasti ütles?

Ei häirinud eriti, olin sellega harjunud. Ka paljud poliitikud käituvad tihti ajakirjanikega halvasti. Ma ei teinud sellest eriti välja, sest ajakirjanik ei tohi lasta sellest oma suhtumist muuta. Hea on töötada, kui sinu suhtumine on kogu aeg samasugune. Eks ma vahetevahel sain tema peale pahaseks, aga see ei muutnud minu suhtumist.

Kuidas on suhtumisega siis, kui olete saavutanud sõbralikud suhted? Kas ka siis on võimalik alati ausaks jääda?

Ma loodan seda. See on hea küsimus. Nagu meie Rootsis ütleme: ajakirjanik ei tohi kellegi sülle istuma jääda. Pead kirjutama kõigest ausalt. Nüüd näen ma palju rohkem tema häid külgi, mida ta varem mulle ehk nii palju välja ei näidanud – ta on väga soe ja päikseline isiksus, kuigi ühtlasi võib olla ka väga raske iseloomuga. Eks kõik ole sellised, meis kõigis on kaks erinevat poolt.

Kas võite vajaduse korral tema kohta ka kriitilise artikli kirjutada?

Jah, kui selleks on põhjust. Näiteks eelmisel nädalal kirjutasin, et ta ei mänginud eriti hästi.

Kui Zlatan lahkus Milanist Paris Saint-Germaini, siis kolisite ka teie Pariisi. Kuidas te sellisele elumuutusele vaatasite?

Aftonbladet tõesti tahtis, et läheksin koos Zlataniga Pariisi. Muidugi ei olnud ma kolimise üle just väga õnnelik, oleksin eelistanud Itaaliasse jääda. Olen olnud Itaaliaga seotud 20 aastat, kõik mu sõbrad on seal. Igatsen Itaalia järele ja tean, et ka Zlatan igatseb Itaaliat. Arvan, et ega ta ei jää PSG-sse kauaks.

Võib arvata, et armastate jalgpalli väga. Ei kujuta ette, et muidu saaks sellist tööd pikalt teha...

Jah, muidugi. Rootsis on naiste jalgpall väga populaarne ja ma mängisin ka ise 17 aastat jalgpalli, seitsmeaastasest kuni 24-aastaseks saamiseni, üsna kõrgel tasemel.

Kas te räägite Zlataniga iga nädal?

Kui Pariisis olen, siis küll, jah. Aga ma ei saa kogu aeg ja alati kohal olla, sest mul on ka kaks väikest tütart.



Zlatani viha Aftonblateti vastu sai alguse libatutvumiskuulutusest

Katkend Ibrahimovići elulooraamatust:

Ajaxis olid asjad hakanud hästi minema ja ma olin heas tujus, rääkisin meediaga vabalt nagu varasemal ajal ja suhtlesin ka Aftonbladeti reporteriga. Ma polnud muidugi unustanud, mida see ajaleht oli Spy Bari juhtumiga kokku keeranud. Aga ma ei tahtnud viha pidada, seega rääkisin nendega isegi sellest, et tahaksin tulevikus perekonda – mitte midagi ebatavalist, sugugi mitte. See oli tavaline jutt – umbes nii, et oleks tore kunagi tulevikus lapsi saada. Teate, mida see reporter tegi? Ta tegi sellest artiklist tutvumiskuulutuse. „Kas tahad koos minuga Meistrite liigat võita? Sportlik 21-aastane mees, ­
192 cm / 84 kg, tumedate juuste ja pruunide silmadega, otsib õiges vanuses naist püsisuhteks,” kirjutas ta. Mis te arvate, kuidas ma end tundsin? Kas see rõõmustas mind? Olin tulivihane. Kas see oli minu suhtes aus? Tutvumiskuulutus! Tahtsin selle s**apea maha lüüa, nii et polnud sugugi hea, et kohtasin teda järgmisel päeval staadioni pimedas koridoris.

Olin kuulnud, et ajalehes teati, et ma olen vihane. Keegi koondisest oli neile seda öelnud ja nüüd tahtsid nad vabandada, et me võiksime suhelda nagu tavaliselt. Juba siis tõi minu nimi neile rohkesti raha sisse. Aga uskuge mind, see polnud mul plaanis, ja ma arvan, et on hea, et suutsin jääda niigi rahulikuks. Suutsin end vaos hoida ja lihtsalt talle sisistada: „Mis kuradi neetud kloun sa oled? Mida kuradit sa tahad öelda? Et mul on probleeme tüdrukute leidmisega?” – „Mul on väga kahju, ma tahtsin lihtsalt...” pobises ta ainult, ei suutnud midagi mõistlikku öelda. Hüüdsin: „Ma ei räägi teiega enam kunagi!” ja kõndisin minema.

Tõlkinud Aet Süvari