„Tuba” – liigutav lugu ema ja poja suhtest ning väga suurest kriisist välja tulemisest Kaader filmist

Kindlasti soovitaksin ära vaadata kaks filmi: „Tuba” ja „Sing Street”. „Tuba” jutustab õõvastava, kuid väga liigutava loo noorest naisest (Brie Larson), kes on röövitud ja kuuri vangistatud. Naine on seal seitse aastat elanud ja tal on oma vangistajaga viieaastane poeg. Film on eriline just selle poolest, et keskendub pigem ema-poja suhtele, mitte loo kriminaalsele aspektile. Naine on loonud pojale täiesti teistsuguse maailma, nii et väike poiss ei taju, et nad elavad vangis. Samuti ei taju poiss, kes on too „Vana Nick”, kes aeg-ajalt nende „tuba” külastab. Lugu keskendub kahe tegelase psühholoogiale nii vangistuses olles kui ka sealt pääsedes. Välismaailm on poisi jaoks täiesti võõras, emal aga tekivad teistmoodi kohanemisprobleemid. Brie Larson võitis rolli eest parima naispeaosatäitja Oscari, kuid pean tunnistama, et poega mänginud Jacob Tremblay vääriks vast et suurematki tunnustust.

Teine pärl on täna õhtul linastuv „Sing Street”. Pealtnäha on tegemist noorte filmiga, kuid see üllatas mind väga positiivselt. Film räägib 14-aastasest noorukist Cosmost (Ferdia Walsh-Peelo), kes kasvab üles 1980-ndate Dublinis, kust suur osa elanikke majandusraskuste ja töötuse tõttu põgeneda püüab. Poiss hakkab muusikat kirjutama ja bändi tegema, et võita tütarlapse südant. Samuti sellepärast, et leida ka iseennast. Cosmo isa rollis näeme vilksamisi „Troonide mängust” tuntud Aidan Gilleni. Niivõrd, kui on tegemist sotsiaalseid teemasid käsitleva filmi ja armastusfilmiga, on tegemist ka muusikafilmiga: poiste muusikalised etteasted, The Curse’i, Duran Durani, The Clashi jt legendaarsed muusikapalad rikastavad filmi. Lugu on humoorikas ja elujaatav. Sellest kumab läbi nooruslik entusiasm, vastuhakk, lootus paremale elule, aga ka eneseotsingud ja kasvamine karakterina muusika kaudu. Seega igati mõnus heatuju film esmaspäeva õhtuks.

Kummalise stiiliga „Õmbleja”

Film „Õmbleja” peaosas Kate Winsletiga väärib samuti mainimist, kuigi ma ei suutnud lõpuni aru saada, mis oli tolle filmi tonaalsus. See kaldus musta komöödia ja melodraama vahel, kuid jättis mällu siiski teatud märgi – ilmselt just selle sama kummalise stiili poolest. Kostüümidraamade armastajatele võib huvi pakkuda „Armastus ja sõprus”, mis käsitleb sotsiaalseid intriige 18. sajandil. Kangelanna Leedi Susan Vernon (Kate Beckinsale) on intrigaanist lesknaine, kes sepitseb nii enda kui ka teiste eludega. Filmis on omajagu peent huumorit ja sarkasmi, kuid vähe suuri emotsioone ning draamat nagu paljudes niisugustes filmides.

Dokumentaalfilmide fännidele soovitaksin kaema minna kahte filmi: „Putukad” ja „Janis: Väike kurb tüdruk”. „Putukad” räägib üha enam aktuaalseks muutuvast toidukriisist: mis on alternatiivsed variandid aina suureneva inimkonna toitmiseks? Kas putukad võiksid olla üheks arvestatavaks variandiks? Nii rändavad kaks toidu-uurijat eri maailma piirkondadesse, otsides söödavaid putukaid. „Janis: Väike kurb tüdruk” räägib loo kuulsast ja varalahkunud andekast muusikust Janis Joplinist – tema natuurist ja muidugi loomingust.

Kellel on nägemata või kes on unustanud, siis soovitan vaadata ka filmi „Thelma ja Louise”, mis on ilmselt üks filmiajaloo parimaid filme ja stsenaariume. Sellel aastal on filmi nn 25. sünnipäev ning seda kahe naise sõprusest ja seiklusest pajatavat road-movie’t on näidatud paljudel suurtel filmifestivalidel. Miks siis mitte ka meil Tartus. Kui filmiklassikast rääkida, siis Werner Herzog on režissöör, kelle looming väärib alati taaskogemist – tänavuses programmis linastuv „Fitzcarraldo”, mis tõi Herzogile ka 1982. aastal Cannesis parima režii tiitli, on lühidalt öeldes meistriteos.
Muusikaline heatuju film „Sing street”
Kaader filmist