Laulurahvas polnud aga muudatusega päri. 1960. aastal oli laulupeo avapäeval ilm vihmane ja võimukandjad ei tahtnud nina uksest välja pista. Peolistel tuli laulukaare all pikalt oodata, kuni “tähtsad” külalised saabusid. Ajaviiteks ja külma peletamiseks võttis koor lauluviisi üles. Dirigentide juhtimisel lauldi läbi mitmed tuntud lood. Ühel hetkel tegid laulupeolised ettepaneku laulda Ernesaksa keelatud teost, kuid ei leidunud kedagi, kes oleks julgenud dirigendikepi enda kätte haarata ja põlu alla pandud laulu juhatama asuda. Ikka võeti üles mõni muu, võimudele meelepärane viis. Lõpuks laulupeoliste kannatus katkes ja “Mu isamaa on minu arm” kõlas üle laulukaare ilma dirigendi toetuseta. Autor ronis siiski kolmanda salmi alguseks pulti ja juhtis loo lõpuni. Sarnaselt võtsid laulupeolised laulu üles ka peo teisel päeval. Sedapuhku juhtis Ernesaks juba kahte viimast salmi.

Võimudele sai selgeks, et “Mu isamaa on minu arm” on leidnud tee rahva südamesse ja seda neil enam sealt niisama lihtsalt välja juurida ei õnnestu. Mis siis ikka - tuli teha halva mängu juures head nägu. “Mu isamaa on minu arm” pandi 1965. aastal lõpulauluna laulupeo kavasse tagasi. Eesti rahvas hakkas end tasapisi vabaks laulma. Põlu all olnud teosest sai eestlaste jaoks teine hümn, vägivallatu vastupanuvõitluse, iseolemise ja rahvusliku eneseteadvuse sümbol.

2. Hakkame, mehed, minema (rahvalaul)

1933. aastal kirjutatud meeskoorilaul "Hakkame, mehed, minema" oli omal ajal tõeline hitt, milleta ei möödunud pea ükski RAMi (tol ajal Eesti NSV Riikliku Filharmoonia meeskoor) kontsert. Kui meeskoor mööda Eestimaad ringi tuuritas ja kontserte andis, ootas publik alati pikisilmi just selle loo esitust. Laul saavutas erakordse menu tänu oma jõulisele ja meeldejäävale meloodiale, mis ei hiilanud küll peenekoelisuse poolest, kuid oli lihtne õppida. Nii võis igaüks üheslaulmisest rõõmu tunda.

Laulu teksti leidis Ernesaks rahvaluulekogumikust "Vana kannel", mille koostas ärkamisaja rahvaluulekoguja ja keeleteadlane Jakob Hurt. Kummalisel kombel puudub kolmesalmilises laulus s-häälik, mis on eesti keeles levinuim kaashäälik.

“Hakkame, mehed, minema” sillutas Ernesaksale tee laulukaare ette. 1938. aasta üldlaulupeol, mil lugu esmakordselt esitati, võeti see publiku poolt soojalt vastu ja paluti koguni korrata. Algas Ernesaksa teekond laulupidude sümboliks kujunemisel.

Meeskoorilaulu “Hakkame, mehed, minema” peetakse tänapäevani Ernesaksa üheks parimaks teoseks. Selle menu suutis ületada vaid kümnend hiljem kirjutatud “Mu isamaa on minu arm”.

3. Rongisõit (sõnad: Ellen Niit)
Ellen Niidu luuletusele kirjutatud “Rongisõit” on üks Eesti tuntumaid lastelaule. Ernesaks viisistas selle 1956. aastal ja on kokku meloodia andnud üle 30-le Niidu luuletusele.

Lavastuse korraldab Ekspress Meedia, pileteid saab SIIT.