Rokisaurus Ozzy Osbourne Riias Arena laval: mustaks võõbatud silmade ja küüntega nagu ikka. Foto: Kārlis Dambrāns

Teisipäeval andis Riias Arena laval oma viimase tuuri The End raames kontserdi legendaarne Briti metalbänd Black Sabbath.

Sõu lavakujundus oli minimalistlik: esinejate selja taga oli ainult üks suur ekraan, millel laval toimuvat näha sai, ning vaheklipid ja efektid olid tagasihoidlikud: mõned 1970-ndaid meenutavad psühhedeelsed filtrid ja efektimeistri lemmikuks olnud mitte just kõige originaalsem, kuid siiski huvitav leekide efekt, mis jättis mulje, nagu mängiks bänd tantsiskleva tule keskel.

Rokilegendid olid ikka sellised, nagu me ekraanidel ja fotodel oleme harjunud nägema.

Sabbath oli laval legendaarses koosseisus: Ozzy Osbourne (vokaal), Tony Iommi (kitarr) ja Geezer Butler (bass). Trumme mängis 36-aastane USA päritolu Tommy Clufetos, kes on mänginud ka Alice Cooperi bändis. Clufetos tegi ta kontserdi keskel pika trummisoologa, mis tõestas, et ta pole niisama Sabbathi lavale sattunud.

Sabbath mängis suuresti oma neljalt esimeselt albumilt pärit kõige tuntumaid palu: alustati looga „Black Sabbath” ja lisaloona kõlas kurikuulus „Paranoid”. Vahepeale mahtusid nii „War Pigs”, „Hand of Doom”, „Children of the Grave” kui ka „Iron Man”. Stiilsesse gooti minimalismi oleks võinud lisada mõne vähem tuntud pala, kuid ilmselgelt oligi välja mindud ainult bändi kõige kuulsamate hittide peale.

Virtuoos Iommi

Rokilegendid olid ikka sellised, nagu me ekraanidel ja fotodel oleme harjunud nägema: Osbourne mustaks võõbatud silmade ja küüntega, kõigil ristid kaelas – apokalüptilised mehed mustas.

Minu jaoks oli kontserdi pärl pigem laitmatu tehnikaga Iommi, kellele ka kaamerasilm tundus pühendavat suurima osa ajast. Väidetavalt on bändi tegevuse lõpetamine suuresti seotud Iommi tervisega, sest tal diagnoositi mitu aastat tagasi vähk.

Kui tuuri varasematel kontsertidel, näiteks Austraalia esinemisel olid naistel särgid seljast lennanud ja nii mõnigi mees tuli agressiivsuse tõttu saalist eemaldada, siis Riia kontsert nii pööraseks ei kiskunud, kuid kaasa elati sõna otseses mõttes kõvasti.

Kontserdil polnud ka liigset nostalgiat või nõretavaid kõnesid. Ainus liiga ameerikalik sentimentaalsus oli Ozzy I love you all, kuid muidu hoidis bänd publikuga suhtlemisel minimalistlikku stiili.