Black Sabbathi laulja Ozzy Osbourne’i elulooraamat kõlab nagu ood briti töölisklassi hulgast võrsunud lauljale, kelle elust pool on möödunud viina- ja narkouimas ja teine pool hirmsas pohmeluses. Kuidagi õnnestus tal selle juures ka maailmakuulsas bändis esineda, müüa miljoneid plaate kahel pool Atlandi ookeani ning lõbustada televaatajaid kuni naerukrampideni välja.

John Osbourne sündis 1948. aastal ja kasvas üles Astoni-nimelises kohakeses. Tema isa oli tehase tööriistalukksepp ja ka ema töötas tehases. Nende kodus pikas briti tüüpi ridamajas ei olnud toona veevärki ja kui öösel oli vaja minna asjale, siis oli selleks ämber voodijalutsis. Vanimal lapsel oli juurdeehitises oma tuba, teised pidid ootama, kuni too suureks sai ja kodust lahkus, siis sai vanuselt järgmine toa endale.

Kui Ozzy oli noorem, siis sattus ta tihti kiusamise ohvriks nii oma õdede-vendade poolt kui väljaspool kodu. Raamatu alguses kirjutab ta, et „vähemalt jõudsin ma kindlale otsusele, et kui ma suureks saan ja mul endal lapsed on, ütlen neile „Ärge kunagi kartke oma probleemidega ema ja isa juurde tulla“. Ette rutates peab ütlema, et kui raamatut uskuda, siis seda lubadust ta täita pole suutnud. Halamist selle üle, et oma laste kasvatamise asemel oli ta pidevalt kas purjus või narkouimas, on rohkem kui korra. Tema esimene abikaasa tegi isegi sellise eksperimendi, et võttis videosse Ozzy käitumise oma laste sünnipäeval. Ehkki Ozzyle oli jäänud mulje, et ta oli lapsi oma naljadega kuninglikult lõbustanud, avastas ta, et lapsed kartsid ja häbenesid oma joodikust laaberdavat isa ning nutsid oma sünnipäeval teda vaadates.

KURJAST VAIMUST VAEVATUD: Ozzy Osbourne kontserdil 1995. aastal. Võib oletada, kui mürgine segu tema soontes voolab.

Kohe raamatu alguses ­tehakse selgeks, et hullumeelsus on Osbour­ne’ide perekonna viga. ­Isapoolne vanaisa oli peaaegu süüdimatu, ema noorem õde sooritas enesetapu, emapoolne vanaema oli nõdrameelne. Kuid: „Mu vanamees oli väärt sell: lihtne, vanamoodne. [–] Ta tavatses mulle öelda: „Sul ei pruugi head haridust olla, aga heade kommete õppimiseks pole raha vaja.““ Kui sadistist õpetaja väikesele Johni­le koolis ihunuhtlust andis, hakkas John vastu ja virutas õpetajale raudvardaga vastu nägu, nii et veri ninast purskas. Poiss jooksis koju ja ajas pärast öist vahetust magava isa üles. Isa läks marru, marssis otsejoones kooli ja võttis direktori nii läbi, et „karjumist oli kooli teise otsa ka kuulda“. Pärast seda ei puutunud õpetaja Johni enam sõrmeotsagagi.

Püsimatu poiss jõudis kiiresti noorsookuritegevuseni ja sattus lõpuks mingisse eriti vastikusse vanglasse, kust tal õnnestus siiski terve nahaga välja pääseda. Ta töötas jubedates kohtades, eriti jäle oli töökoht tapamajas, kus jõmmid üksteist roiskuvate lambamagudega loopisid. Siis hakkas ta tegema bändi ja varsti pärast muusikutee alguspäevade virelemist hakkas diivanist naftat purskama. Kuni tänaseni välja.

Tegelikult peab Ozzy oma karjääri eest tänulik olema kolmele inimesele: oma isale, kes ostis pojale lauluvõimenduse, millega too ennast teiste muusikute jaoks apetiitseks tegi, ja kitarrist Tony Iommile, kelle loodud kitarrikäikude najal Black Sabbath kuulsaks sai. Ozzy ülesanne oli kõva ja kileda häälega segaseid laulusõnu kisendada ja publikut oma pöörasustega hämmastada. Iommi oli Ozzy koolivend. „Ta oli uskumatu, üks neist loomuliku andega tüüpidest: talle oleks võinud ka Mongoolia torupilli kätte anda ja ta oleks paari tunniga sellel mõnda bluusiviisi mängima õppinud.“ Kolmas kaitseingel on tema teine abikaasa Sharon, kes Ozzyt läbi elu nagu titte on kantseldanud.

Kui raamatule midagi ette heita, siis seda lõputu kepi- ja narkojuttu, mis lugejat ei tee targemaks ega ka lõbusta. Nalja saab muidugi kõvasti.

Raamatus ütleb Ozzy, et kui tänapäeval ei ole plaadil kleebist, mis hoiatab roppude laulusõnade eest, siis pole müügiedu loota. Sedasama mõtet on rakendatud kogu raamatus. Kui midagi ette heita, siis lõputut kepi- ja narkojuttu, mis muutub lausa tüütuks. Kuid kindlasti on kusagil ka raamat, mis Black Sabbathi ja Ozzy karjääri doktoritöö kainuse ja kuivusega läbi hekseldab.

Raamat on pööraselt naljakas ja äärmiselt ebapedagoogiline. Ozzy on elu jooksul oma kehast uimastite, ravimite ja alkoholi kujul läbi lasknud praktiliselt kõik, mis inimese mõistuse segi võiks keerata ja tervise lootusetult ära rikkuda. Raske on öelda, kas ta on rohkem maailmakuulus rokklaulja või alkohoolik, narkomaan ja ravimisõltlane. Pole mõtet kokku lugeda, mitu korda teda on veetud uimastiravile või alkovõõrutusele, kõik need katsed lõppesid nurjumisega. Raamatu lõpp ütleb selgelt, et ehkki alkoholi ja uimastitega on lõpp, asendas neid ravimisõltuvus.

„Te ei kujuta ette, mida ma kõike tegin – millist aega ja pingutust ma olin nõus sellele pühendama, et tema [abikaasa Sharoni] selja taga salaja klaasikest ära juua. Hüppasin kõrvalasuvast toidupoest läbi, sammusin otsejoones saali lõppu, läksin laoruumi, ronisin sealt aknast välja, hüppasin üle müüri, roomasin läbi heki ning läksin teisel pool asuvasse pubisse. Ja siis, olles kuus pinti järjest alla kulistanud, läksin tuldud teed mööda tagasi. Kõige uskumatum asi minu käitumise juures oli see, et ma olin veendunud, et see on täiesti normaalne.“

Kuidas ta selle kõige kõrvalt jõudis mitmekümne aasta jooksul pidevalt kontsertidel esineda, kümneid maailmas ülimenukaid plaate teha ja kokku ajada 220 miljonit dollarit, jääb ka pärast raamatu läbilugemist täiesti arusaamatuks.

Ozzy Osbourne ja Black Sabbath esinevad The Endi nimelisel kontserdituuril 5. juulil Riias ja 7. juulil Helsingis.