ÕED BÄNDIKAASLASED: Taraka ja Nimai Larson. Shawn LaChapelle
TARAKA LARSON: „Mulle meeldib idee kontsertidest kui utopistlikust sotsiaalsüsteemist, kus inimesed saavad valida, mis rollid neil on.“
Foto: Vallo Kruuser
Kui ma kolm aastat tagasi Prince Ramat intervjueerisin, olid õed Taraka ja Nimai Larson välja andnud plaadi „Top Ten Hits of the End of the World“ – lõhestunud isiksuse muusikalise ekvivalendi. Ühe bändi asemel eksisteeris neid seal õdede kehastuses kümme – ­kümme fiktiivset bändi, kes apokalüpsise käigus eri moel surid ning kelle vaimud olid postapokalüptilisse maailma kanaliseeritud. Nende hulgas näiteks relvi, araabia ööde müstikat ja popmuusikat miksiv Guns of Dubai, Nu Fighters – õlist mootorrattarokki harrastav duo, kelle CVdest paljastusid „tööotsad“ kupeldajate ja hauaröövlitena – või hoopiski Saksamaa Mustas Metsas asuvas kloostris nimega Taohaus tegutsevad radikaalsed arhitektid, kes viisid oma lääne modernismi ja taoismi lihtsust ­ülistavaid tseremooniaid ellu mädanenud puu seest. See oli aeg, kui Taraka oli äsja avaldanud kunstniku ja arhitekti Paul Laffoley ning matemaatiku ja filosoofi John G. Benneti ideedest inspiratsiooni saanud Now Age’i manifesti, mille kohaselt kannatab tänapäeva kultuur „kummitusmodernismi“ sündroomi all, toitudes mineviku ideede säilmetest. Manifesti teiseks ideeks oli mitte rippuda mõistete „minevik“, „olevik“ ja „tulevik“ küljes, vaid näha neid kui üht tervikut ja kasutada hetke, milles praegu viibime.

Nüüd oleme meie ajaarvamise järgi jõudnud aastasse 2016. Kohtume Tarakaga Tallinnas kaks nädalat enne Prince Rama ülesastumist Kumu ÖÖ-l. Kevadel on ilmavalgust näinud duo uus album „Xtreme Now“, mille alged ulatuvad otsapidi ekstreemsporti ja meile lähemale, kui me arvata oskaks.
Prince Rama.
Will Rahilly

2014. aastal kutsus Taraka õppejõud Ben Russell õed Vormsi ­saarele enda ja Ben Riversi dokumentaal­filmi „A Spell to Ward Off the Darkness“ võtetele, mille märksõnadeks black metal ja utoopia. Filmi tarbeks olid mehed kokku ajanud eri rahvustest koosneva kommuuni, kes elas saarel vähese elektriga, ilma kraanivee ja muude „­tsiviliseeritud maailma“ hüvedeta. Ühel päeval rattaga mööda Vormsit kimades silmas Taraka kauguses kalmet, mis pärit ilmselt ajast, kui saarel veel viikingid ja muud kangelased ajalugu tegid. Kalmele lähedale jõudes ­märkas ta künka sees ust ning astus sealt sisse. Järgnenule viitab lauljanna kui kehavälisele kogemusele. „Kuigi oli juuli keskpaik, hakkas mul järsku väga külm. Tundsin, et eemaldun oma kehast ja ajast ning nagu oleksin seal varem olnud,“ kirjeldab Taraka. „Ma ei tea miks, aga tolles seisundis jõudis minuni pilt tulevikust, kus kunstimuuseumid ja ekstreemsport olid omavahel seotud. Rampide peal asetsesid üks­sarvikutega seinavaibad, lennukist hüppavate inimeste langevarjude pealt naeratas aga vastu Mona Lisa.“

Sellist, Taraka enda sõnade kohaselt „ajaskisofreenilist“ tunnet koges naine Vormsil veel, lamades ühel reede õhtul sõitvas mikrobussis, kuulates parasjagu üht eesti poplugu, mille nime ta paraku öelda ei osanud, ning avastades end ühtäkki hetkes, kui ta viis aastat tagasi New Yorgi takso tagaistmel istus. „Tajusin, nagu oleksin kahes kohas korraga, kuid samal ajal tundsin end mingis postapokalüptilises paigas, kus minuga seda hetke jaganud on ainsad, kes veel alles on,“ meenutab ta.

PERFORMANCE-KUNSTIGA FLIRTIVAD KITŠIHIPID: Sel kevadel ilmunud uue albumi „Xtreme Now“ loomiseks sai duo Prince Rama (vasakul pikali Taraka Larson, paremal Nimai Larson) inspiratsiooni ekstreemspordist ja Vormsi saarelt. Sel laupäeval tuleb album ettekandmisele Kumu ÖÖ-l.
Will Rahilly
Vormsi sündmustest piisas, et Prince Rama niigi hullumeelsed loomeveskid jahvatama panna. Taga­si kodumaal Ameerikas, hakkas Taraka suurtes kogustes GoPro kaameraga salvestatud ekstreemspordi videoid vaatama. „Mis mind kõige rohkem rabas, oli see, et inimesed riskivad neis videotes oma eluga ning kõike seda saadab kõige suvalisem dubstep. Sain aru, et ekstreemspordis valitseb muusika osas suur tühimik ja et seda tühimikku täita, hakkasin ma kirjutama „­Xtreme Now’d“, aga viisil, nagu see Vormsil kogetu kaudu minuni jõudis.“

„Xtreme Now“ valmimise ajal kuulas Taraka ka palju keskaegset muusikat. „Mitte mingit õukonna värki, vaid näiteks India mantramuusikat,“ räägib naine. Ta lisab, et näeb ekstreemsporti kui keskaja pärimusliini, millel on loodusega samasugune harmoonia nagu tolle aja inimestel, kes ei üritanud looduse üle võimutsevaid jumalaid mängida, vaid nägid seda kui midagi müstilist ja hirmutavat. „Selles muusikas on palju kordusi ja meloodiad, mida võib võrrelda looduse tsüklitega. Ekstreemsporti tehes pead sa nende tsüklitega kursis olema, näiteks, millal võivad vallanduda laviinid või saabuda hoovused, sest sa pead olema võimeline nendes oludes hakkama saama,“ räägib Taraka.

­Kõrgematest esoteerilistest tasanditest hoolimata jätkab Prince Rama „­Xtreme Now’ga“ oma firmamärgi, glitter-popi radadel. Mõningatele lugudele on nii külluslikult lustipulbrit puistatud, et kohati on hirm, kuidas sellelt karussellilt pärast maha astuda. Trummid põntsuvad, pedaal on põhjas, rääkimata muusikavideotest (vaata näiteks „Now Is the Time of Emotion“), kus saavad oma osa nii tordiks muudetud kunstiklassika kui värvi „urineeriva“ indiviidi teele jääv Duchampi „Purskkaev“.

Kogu selle manifestide, muusika ja sädeluse virvarris on Prince Rama juba ammu hägustanud minu nägemuse neist kui pelgalt bändist. „Kunstikoolis käies imponeeris mulle väga Joseph Beuys ja nägin muusikat kui sotsiaalset skulptuuri. Sa tood kõik inimesed ühte kohta ja kujundad mingisuguse grupiteadvuse, ajutised autonoomsed tsoonid. Mulle meeldib idee kontsertidest kui utopistlikust sotsiaalsüsteemist, kus inimesed saavad valida, mis rollid neil on. On huvitav vaadata, kuidas rahvas reageerib, kui ma näiteks publikusse viskun. Mõned üritavad mind kohe kinni püüda, teised jäävad passiivseks. Mõned tahavad näiteks crowdsurf’ides piire ületada, teised korda säilitada. See on keha kui uue sotsiaalse korra loomise vahendina kasutamine. Sel hetkel oleme me kõik oma väikses mikrolinnas, kuid kontserdi lõppedes saab see läbi,“ seletab Taraka vaimustusega. Millise mikrolinna ja sotsiaalsed rollid loob Prince Rama Tallinnas seekord, saab omal nahal tunda juba sel laupäeval.