Balti pidu suudab ka Weekendi sõsarfestivalidega Helsingis ja Stockholmis edukalt konkureerida. Foto: Ago Tammik

Eelmisel suvel esimest korda ja suure pauguga meie suvepealinnas toimunud Baltimaade vaieldamatult suurimal festivalil seisis ees latiseadmine: juurde ehitati lavasid, mida sai tänavu kokku neli. Artistid koguti kokku planeedi nimekamate DJ-de seast ja valmistuti peoloomade massiks. Korraldajad võivad rahule jääda, sest festivalil osales 85 000 inimest.

Paraku kimbutasid külastajaid suure rahvaarvu tõttu kogu festivali vältel krooniliselt esile kerkivad järjekorrad ja inimtropid ning esimesel õhtul ootamatult ümberehitamist vajanud pealavaala sulgemise tõttu tuli meeletu rahvamass ära mahutada palju väiksemale territooriumile. Peomeeleolus publiku tuju ei paistnud see õnneks rikkuvat. Artistid olid korraga kolmel laval ja peaesinejate ajaks saadi lava korda. Festivali tipphetk saabus reede õhtul, kus järjestikku astusid üles kahe põlvkonna staardiskorid: imelapsena maailma vallutav nooruke Martin Garrix ja legendaarne Tiësto.

Weekendi festival pole mõistagi mõeldud melomaanile, kes loodab enda jaoks uut ja põnevat muusikat avastada, vaid inimesele, kes otsib peolt ennekõike võimalust enese väljaelamiseks. Naljatamisi võiks öelda, et tegu on justkui hiigelparklaga, kus noored autode pagasiruumidest täisvõimsusel tümpsu lasevad ja seejuures üksteise võidu kargavad. Kohale tullakse absoluutselt viimast võtma, enamasti käib asja juurde katkematu alkoholitarvitamine, lõviosa kummutatakse sisse telklas või festivaliala ümbruses (säästmine!). T-särkidelt vastu vaatava loosungi „Eat. Sleep. Rave. Repeat” rütmis tiksuvate piduliste ülevoolav tuju ei jää ühelgi sammul märkamata ja nagu pidulised ise ütlevad, tullakse kohale ühtsustunde pärast, mida säärane arutu mitu päeva kestev eneseunustus pakub. Oma rolli mängib siin fenomenaalselt menukas, kuid samal ajal hirmutavalt tehislikku popmuusikanähtust kujutava EDM-iga kaasnev DJ-kultus, mis tekitab midagi massipsühhoosilaadset: miljonite fännidega maailmastaar võtab sinu peoloomahinge tunnikeseks enda kätesse ja uurib iga natukese aja tagant, kuidas sa ennast juba tunned, kinnitades, et just sina oled parim peoloom, keda ta eales näinud on. Suvi on lühike ja kes kunagi noor olnud, kujutab tegelikult ette, millist eufooriat võib tekitada täieliku muretuse ootus tuhandete endasuguste seltsis. Weekendi festival võrdub noorusega selle kõige metsikumas ja arutumas vormis, mis aga keset kogu seda möllu ka täielikule tümpsupõlgurile veidi armsaks saab.