Suur osa Baltoscandalist on festivalimelu. Suure osa festivalimeluliste tähelepanu võib vabalt hõivata näiteks... üks koer. Foto: Jana Solom

Rakveres toimus 6.-9.juulini Baltoscandal. Kavas jäid silma tekstipõhised lavastused. Ja mitte lihtsalt tekstipõhised, vaid sellised, mis just kõne ja tekstide endi iseärasusi uurivad. Vaatan mõnele neist tagasi.

Enne aga väljavõte ühest teisest tekstist, lehest Baltfundal Teatrandal, mida teatriteaduse üliõpilaste loož (TÜL) festivalipäevade jooksul välja andis. Leidsin sealt numbrilise illustratsiooni nurinale festivali olematu avapaugu pihta. Tudengid moodustasid Sõltuva Baltoloogia Instituudi, mis kaardistas: „Peeti 3 kõnet, milles mainiti 11 korda sõna Baltoscandal” ja „Esines 6 aplausi, 4 nalja ja 1,5 naerupahvakut.”
Festivali mehine avamine.
Foto: Jana Solom

Milliste arvude kaudu võiks seekordset Baltoscandalit veel jäädvustada? Kuigi esinejate arv (12 truppi) ei võistelnud eelmiste aastatega, olid neli festivalipäeva planeeritud just selliselt, et vaatajal oli vähemasti võimalus soovi korral kõiki lavastusi näha. Kuna liiga palju valikuid põhjustab teadupärast stressi, oli festival tänuväärselt stressivaba.

Sõnadest saavad teod

Aga need sõnad, need sõnad…

Tartu ülikooli koduleht pakub kõneaktidest rääkides sissejuhatuseks näite J. R. R Tolkieni „Kääbikust”.

„Ilus hommik täna!” ütles Bilbo puhtast südamest. Päike paistis ja rohi oli väga roheline. Kuid Gandalf vaatas talle oma kohevate puhmaskulmude alt [...] teraselt otsa.

„Mis te sellega mõtlete?” küsis ta. „Kas see on tervitus? Või tahate öelda, et hommik on ilus, ükskõik, kas mina seda tahan või mitte; või et teil on siin täna hommikul ilus olla; või et sel hommikul peab end ilusasti üleval pidama?”

„Kõike ühekorraga,” ütles Bilbo.

Kodulehel avatakse näidet: „Gandalf pakub neli võimalust, mida Bilbo oma ütlusega võis mõelda. Võib küsida ka, mida Bilbo neid sõnu lausudes teha tahtis, kas tervitada, teavitada, rõõmu jagada või käskida.”

„Baltoscandali avamisel esines 6 aplausi, 4 nalja ja 1,5 naerupahvakut.”

„Kääbiku” näide võiks sisse juhatada vähemasti kaks festivali lavastust: Joris Lacoste’i „Suite N°2” ja Tim Etchellsi „A Broadcast / Looping Pieces”. Esimeses kandsid viis etendajat ette orkestreeritud kõnesid eri keeltes. Kunstiprojekti Encyclopédie de la parole osalejad olid kogunud eri aegadel ja kohtades esitatud tekste. Laval sai sellest valimist süit, mis rütmi ja meloodiaga või hoopis neist hoolimata viitas tagasi olukordadele, kus kõnest on saanud tegu. Näiteks kõnelus, kus homoseksuaalse mehe perekond keeldub tunnistamast, et poja seksuaalne sättumus võiks olla midagi muud kui puhtkiuslik teadlik valik, ja lõikab ta sõnade abiga perekonnast välja. Või kui lennureisi saatus selgub katkenud dialoogist, sõnadevoo edasisest puudumisest.

Tim Etchells esitas aga umbkaudu tunni jooksul remiksi aastatega kogutud märkmetest. Tsitaadid, vestluste katked, märkmed. Sõnavalingu käigus kordusid üha uuesti samad laused, iga intonatsioonimuutus või lisatud sõna nihutas öeldu tähendust. Nii et tagasi algusse. Mitu moodust leiate lause „Ilus hommik täna!” tõlgendamiseks? Aga. Minu jaoks lavastus end paraku tähenduste nihkumise rõhutamise tasandist ja esitaja sportlikust saavutusest enam ei avanud. Lavastus sünnib iga vaataja peas. Minu omas oli ees Joris Lacoste’i „Suite N°2” üsna suur jalajälg. Etchells uppus sellesse lihtsalt ära

Baltoscandal ei koosne ainult etendustest ja sõnade jõud ulatub samuti etenduste piiridest välja.

Ivana Mülleri „We Are Still Watching” jäi aga otseses mõttes vaataja hooleks ja mõjus sotsiaalse eksperimendi, kogukonna loomisena. Saalist oli kaotatud kõik peale publiku ja teksti. Inimesed istusid läbisegi uksel antud kohanumbrite järgi. Alguses luges piletineiu ette paar juhist, edasi oli kõik publiku kätes. Mõne tooli all olid tekstid, milles osa ridu alla joonitud. Kas ja kuidas tekstiga kaasa minna, olenes inimesest. Mina olin etendusel, kus mässama ei kiputud, kuigi lavastus (õigupoolest selle puudumine) jätab võimalused avatuks. Tõsi, kui tekstist väga kaugele minna või lugemine pooleli jätta, oleks vististi lihtsalt keeruline etendusega lõpuni jõuda. Etendamissituatsiooni ennast käsitlevasse näidendisse on sisse kirjutatud nii arutlemist selle üle, kui kehvasti see tekst just praegu kõlab, kui ka skeptilist suhtumist osalusteatrisse. Sõnad suunavad publikut omavahel suhtlema ja koostööd tegema, aga võimaldavad ka hierarhiate tekkimist, kontrolli haaramist.

Kummardus Krõõt Juurakule

Muide, Müller on tekstis teinud viite/kummarduse Krõõt Juurakule, kelle lavastus „Scripted Smalltalk” eelneb ajaliselt Mülleri omale ja harutab samuti reaalajas lahti etendamise situatsiooni, ehkki kohalviibiva Juuraku enese taktikepi all.
Joris Lacoste’i lavastus „Suite n°2” orkestreerib kõned, millest mõnigi on muutnud kui mitte maailma, siis vähemasti nii mõnegi inimese saatust. Siinkohal võiks muidugi nentida, et maailma muutmine algabki alati ühest inimesest...
Foto: Jose Caldeira

Aga Baltoscandal ei koosne ainult etendustest ja sõnade jõud ulatub samuti etenduste piiridest välja. Aeg enne ja pärast etendusi ning teinekord suisa hommikuni välja oli sõnadest täidetud. Näiteks on festival hea võimalus kohtuda kolleegidega, keda pikalt pole näinud. Või võtta ette teekond Rakvere Aqva spaa veekeskusse (NB! Tegemist ei ole reklaamiga) ja vestelda mullivannis tähtsal toonil lavakunstikooli tudengite suurtest plaanidest ja sellest, milline võiks olla üks teatriorganisatsiooni juht. Aga mis puutub festivali kavasse, siis selles loos käsitlesin ma ainult mõnd lavastust.

Igaks juhuks ütlen, et väärtushierarhiat selles valikus otsida ei maksa. Sõnadega on lihtsalt lihtsam sõnadest rääkida. Mis puutub isiklikku edetabelisse: (nelja) päeva lõpuks sain kõige suurema emotsionaalse hoobi hoopis Marco Berrettini lavastuselt „iFeel2”, kus polnud ühtki sõna ega toimunud ka ülearu palju suuri arenguid. Tunnistan ja tunnustan: oli mõnus saalis istuda, intensiivselt iga ihurakuni lavastusse sisse elada ja tunda, et mitte miski ei sunni mind seda kõike sõnadesse panema ega tõlgendama. Isegi see tekst siin.