Anna ei õpi kaotama, Aleksei õpib. Foto: Mats Õun

Eriti kui mees on naisest palju vanem ja peale vanusevahe muust enam ei mõtlegi.

Usun, et tekstina on „Aleksei Karenin” suurepärane. Tolstoi üldiselt religiooni ja eetikaga tarbetult küllastatud loomingus on „Anna Karenina” meeldivalt elegantne ja irooniline, vähegi adekvaatseks dramatiseeringuks aga liiga mahukas. Üksnes petetud abielumehe fookusesse seadmine annab süžeele dramaturgilise pinge ja lakoonilisuse, kontsentreerib tegevusliinid, kuid ei lõhu sisemist loogikat. Lavastuses muutub peategelane siiski liiga pühakutaoliseks, seega ka elutuks ja ebaveenvaks. (Anna: „Mine ära! Sa oled liiga hea!”, Betsy: „Jah, te olete imepärane mees”, Lydia: „Te olete Venemaa jaoks hindamatu inimene.”) Ehkki tema juhtmõte – kui sult on ära võetud kuub, lase võtta ka särk – tundub vägagi aktuaalne, iseloomustades hästi tänapäeva läänemaailma, kus pärast üht terrorirünnakut lastakse teha teine, kolmas jne, ilma et keegi üleliia ärrituks või solvuks.

Üks mu tuttav nooremapoolne naisprosaist ütles kord, et talle meeldivad veidikannatanud mehed. Üldse mitte kannatanud mehed olevat lapsikud, paljukannatanud aga tüütud ja kurnavad. Aleksei Karenin kuulub kindlalt viimasesse tüüpi, mistõttu talle võib küll kaasa tunda, kuid mitte teda armastada. Anna ei õpi kaotama, Aleksei õpib. Aga õpib liiga meisterlikult. Näidendi intriig, mis käsitleb ajalooliselt kauget ja kultuurilt võõrast keskkonda, puudutab mingil määral siiski ka tänapäeva. Eriti kui arvestada, et Kareninid kuuluvad ikkagi kõrgseltskonda, kelle mure oma prestiiži pärast on rõhutatult valuline ka tänapäeval. (Meenutame Annaga veidi sarnase saatusega Evelin Ilvest.)

Foto: Mats Õun
Aivar Tommingas sobib Aleksei ossa väliselt hästi. See, et osa jääb elukaugeks ja ingellikuks, pole tema süü. („Mina olen sinu mees. Mina annan andeks. Kõik annan andeks”, „Armukadetseda – see tähendab alandada nii iseennast kui ka teda.”) Ent romaani juhtmõtteks võib pidada selle esimest lõiku: „Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.” Kui sellest lähtuda, siis näidendi eriti isemoodi ja täiuslikult õnnetu Aleksei muudabki oma õnnetuse, seega ka tegelase silmapaistvaks. Elina Purdele Annana langeb tänamatu ülesanne hoida oma tegelaskuju võimalikult varjus, et Aleksei püsiks lavastuse keskmes. Sellega saab ta hästi hakkama. Kuid ikkagi oleks roll võinud olla märksa säravam ja isikupärasem. Praegune Anna on liiga hall, mistõttu ka Aleksei traagika tema kergemeelsuse pärast mõjub kahvatult.

Laps laval

Tingimusteta kiita saab Terje Pennie Lidia Nikolajevnat: tema tõi muidu üsna tumemeelsesse ja staatilisse lavastusse värvid, hoo, optimismi ja kire. („Abi ja lohutust te minust küll ei leia, aga ma tulin siia, et teid aidata.”) Lapsed mõjuvad laval üldiselt seda häirivamalt, mida väiksemad on nad ise ja mida suurem nende osa. Kuid „Aleksei Karenini” Serjoža (Henry Stig Kong või Karl-Sebastian Võhma) on psühholoogilises plaanis üks võtmetegelasi. Serjoža ja ema, eriti aga Serjoža ja isa vahelised dialoogid on napid, kuid annavad hämmastavalt teravalt edasi nii lapsemeelset siirust kui ka täiskasvanulikku paratamatuse tunnetust. Eriti aga mõlema abitust oma eluõnne eest võidelda. Kõike seda mõlemalt poolt.
Foto: Mats Õun

Kontrastselt eristub Serjoža teistest tegelastest sellegi poolest, et ta on ainus, kellele terendab avar tulevik – ettenähtamatu, kuid põnev. Ülejäänud rollid on episoodilised. Ehkki Vronski puhul (Roland Laos) ongi just episoodilisusel põhimõtteline tähtsus.

Tallinna kesklinnast etendust Tapal vaatamas käia on lihtsam kui Nõmme turule sõita.

Vastakaid tundeid tekitab ka esitamispaik. Ühest küljest on selle valik jõuline sotsiaalne akt. Tapa suurejooneline ehituslik dominant – mahajäetud raudteejaam – illustreerib eredalt linna kunagist majanduslikku edu ja praegust armetust. Samuti lugupidamatust oma ajaloo vastu, sest tänu jaamale Tapa üldse tekkis. Etenduste aeg on ka nii hästi sõiduplaaniga kooskõlas, et seda Tallinna kesklinnast vaatamas käia on lihtsam kui Nõmme turule sõita. Teisest küljest on interjöör siiski liiga armetu ega haaku näidendi atmosfääriga. Aleksei Karenin elas ja tegutses küll paljudes kohtades, kuid mitte mahajäetud raudteejaamades. Ja lõppude lõpuks: ega tema oma elu rongi all lõpetanud, „ainult” tema naine. Igatahes ei teki R.A.A.A.M-i samas hoones lavastatud „Titanicu orkestriga” võrreldavat lummavat sisu ja vormi harmooniat. (Pigem sobiks siia Toomas Kalli „Lihtne ja ilus”.)

Veel üks positiivne moment on „Aleksei Karenini” puhul see, et ajal, kui Eesti meedia on täis Venemaa vastu pimeda viha ja hüsteeria õhutamist, võetakse meie kutselise teatri kavva idanaabri järjekordne kõrgetasemeline nüüdisnäidend.
Foto: Mats Õun